Naam Simranit pühas koguduses harjutades ja hingetõmbeid pöörates jõuab tuuletaoline hulljulge, väga kiire nagu kala meel kümnenda müstilise ukseni, kus ta haarab end sõnade ja teadvuse igavesse ühendusse. Tal ei ole
Ja samamoodi, tänu filosoofikivile sarnasele alalisele meditatsioonile, millesse ta jääb süvenenud ilma igasuguse teadliku pingutuseta, saab ta endast teadlikuks. Olukorras, kus meel on Jumalale suunatud, ilmub Issanda nime särav sära.
Selles tugeva Jumalale orienteeritud sära seisundis kuuleb ta löömata muusika meloodilisi lugusid ja jääb transiseisundisse.
See kogemus, mis on tunda keha kümnendas avauses, selle sära on jahmatav ja täis ekstaasi. Mõistuse viibimine müstilises kümnendas ukses on kummalist usku. (251)