Saades Satguru Ji tõeliseks teenijaks, armastades tõelise guru pühade jalgade tolmulõhna ja olles pidevas mõtisklemises, läbib sikh end vaimses rahus.
Guruteadlikku inimest ei mõjuta kunagi hirmutavad maised soovide ja lootuste lained. Arvatakse, et ta on hävitanud kogu duaalsuse ja võtnud Issanda varjupaiga.
Ta hoiab silmad pahedest eemal ja kõrvad kinni laimu ja kiituse ees. Kunagi Naam Simranisse süvenenud, imbub ta oma mõtetesse taevase usu Issandasse.
Vabanenud guruteadlik sikh heidab maha kogu oma ego ja temast saab lõpmatu Issanda pühendunu, maailma looja ja kogu sellel oleva elu allikas. (92)