Ma nägin oma armastatud Issandat silmagi pilgutamata, kui punakas karvakas vaatab kuud. Varem polnud pausi. Aga nüüd ma ei näe Teda isegi unes.
Varem kuulsin ma oma kallima armsate sõnade meloodiat Tema suust, kuid nüüd ei saa ma isegi seda teed minnes ega möödujatelt Tema sõnumeid vastu.
Kui varem ei sallitud isegi minu kaelas oleva kaelakee vahelesegamist pulmapeenral kohtumise ajal, siis nüüd on meie vahel palju mäesuurusi kombeid ette tulnud. Kuidas ma saan nad üles tõsta ja oma armastatud Issanda juurde jõuda?
Varem oma vaimses rahutuses tundsin rõõmu ja õndsust Tema lähedal olemisest, kuid nüüd nutan eraldatuse piinades. (670)