Kui vares ühineb luikede seltskonnaga Mansaroveri järve (Himaalaja püha järv) kaldal, tunneb ta end nördinult ja on kahevahel, sest ta ei leia sealt ühtki sulla.
Nii nagu koer pannakse mugavale voodile istuma, jätab ta alatu tarkuse ja rumaluna selle maha ja läheb veskikivi lakkuma.
Kui eeslile panna sandlipuu, safrani ja muskuse jms pasta, läheb ta ikkagi ja veereb tolmu sees nagu tema iseloom.
Samamoodi ei tunne need, kes on madala tarkusega ja on Tõelisest Gurust eemale pööranud, armastust ega tõmmet pühade inimeste seltskonna vastu. Nad on alati süvenenud probleemide tekitamisse ja pahategudesse. (386)