Nii nagu mära lahkub majast koos peremehega, et aidata tal oma tööd teha, jättes oma varsa koju ja naaseb koju, meenutades oma poega.
Nii nagu magav inimene külastab unes paljusid linnu ja riike, pomiseb kurgus, kuid une pealt täidab tähelepanelikult oma majapidamistöid.
Nii nagu tuvi jätab oma kaaslase maha ja lendab taevas, kuid nähes oma kaaslast, laskub ta tema poole nii kiires tempos, nagu taevast sajab vihmapiisk,
Samamoodi elab selles maailmas ja oma peres ka Issanda pühendunu, kuid kui ta näeb oma armastatud satsangisid, satub ta vaimu, sõnade ja tegude vaimustusse. (Ta imbub armastavasse seisundisse, millega Issand teda Naami kaudu õnnistab).