Kui me usume, et näeme looduse ilu tänu oma silmadele, siis miks ei võiks pime, kellel pole silmi, nautida sama vaatepilti?
Kui me usume, et räägime armsaid sõnu oma keele tõttu, siis miks ei või terve keelega tumm neid sõnu rääkida?
Kui leppida sellega, et kuuleme magusat muusikat kõrvade pärast, siis miks ei võiks kurt seda kuulda tervete kõrvadega?
Tegelikult pole silmadel, keelel ja kõrvadel oma jõudu. Ainult teadvuse liit sõnadega võib kirjeldada või võimaldada meil nautida seda, mida näeme, räägime või kuuleme. See kehtib ka kirjeldamatu Issanda tundmise kohta. Teadvuse haaramine