Issanda jalad on ambrosiaalse nektari basseinid; sinu eluase on seal, oh mu mõistus.
Võtke oma puhastav vann Issanda ambrosiaalses basseinis ja kõik su patud pühitakse minema, mu hing.
Võtke oma puhastus alati Issandas Jumalas, sõbrad, ja pimeduse valu hajub.
Sünd ja surm ei puuduta sind ja surmasilmus lõigatakse ära.
Nii et liituge Saadh Sangatiga, Püha Seltsiga, ja olge läbi imbunud Naamist, Issanda Nimest; seal täituvad teie lootused.
Palvetab Nanak, oh, Issand, too minu peale oma halastust, et ma võiksin elada Sinu Lootosjalgade juures. ||1||
Seal on alati õndsust ja ekstaasi ning seal kõlab löömata taevane meloodia.
Koos kokku saades laulavad pühad Jumala kiitust ja tähistavad Tema võitu.
Koos kohtudes laulavad pühad Issanda Meistri kiitust; need on Issandale meeldivad ning küllastunud Tema armastuse ja kiindumuse ülevast olemusest.
Nad saavad kasu Issandalt, kõrvaldavad oma eneseuhkuse ja kohtuvad Temaga, kellest nad olid nii kauaks eraldatud.
Võttes neid käsivarrest, teeb Ta nad enda omaks; Jumal, üks, kättesaamatu ja lõpmatu, annab oma lahkuse.
Palvetab Nanak, igavesti laitmatud on need, kes laulavad Shabadi tõelise sõna ülistusi. ||2||
Kuulake, oo, kõige õnnelikumad, Issanda Sõna Ambrosial Bani.
Ainult temal, kelle karma on nii ette määratud, pääseb see oma südamesse.
Tema üksi teab Rääkimata Kõnet, kellele Jumal on näidanud oma halastust.
Ta saab surematuks ega sure enam; tema mured, vaidlused ja valud on hajutatud.
Ta leiab Issanda pühamu; ta ei hülga Issandat ega lahku. Jumala Armastus on meeldiv tema vaimule ja kehale.
Palvetab Nanak, laulge igavesti Tema Sõna Püha Ambrosial Bani. ||3||
Mu vaim ja keha on joobes – seda seisundit ei saa kirjeldada.
Me saime alguse Temast ja sulandume taas Temasse.
Sulandun läbi ja lõhki Jumala Valgusesse nagu vesi, mis sulandub vette.
Üks Issand tungib läbi vee, maa ja taeva – ma ei näe ühtegi teist.
Ta imbub täielikult metsadesse, heinamaadesse ja kolmesse maailma. Ma ei saa väljendada Tema väärtust.
Palvetab Nanak, Tema üksi teab – Tema, kes selle loomingu lõi. ||4||2||5||
Bihaagraa, viies mehl:
Pühad käivad ringi, otsides Jumalat, oma eluhinguse tuge.
Nad kaotavad oma keha jõu, kui nad ei sulandu oma Armastatud Issandaga.
Oo Jumal, mu armas, palun anna mulle oma heldus, et saaksin Sinuga ühte sulada; Oma halastusega kinnita mind oma kuube äärde.
Õnnista mind oma nimega, et saaksin seda laulda, Issand ja Õpetaja; Nähes teie Darshani õnnistatud nägemust, elan ma.
Ta on kõikvõimas, täiuslik, igavene ja muutumatu, ülendatud, ligipääsmatu ja lõpmatu.
Palvetab Nanak, kingi mulle oma halastus, mu hinge armastatud, et saaksin sinuga sulanduda. ||1||
Olen harjutanud laulmist, intensiivset meditatsiooni ja paastumist, et näha, Issand, Sinu jalgu.
Kuid ikkagi ei kustu mu põlemine ilma Issanda Meistri pühamuta.
Ma otsin Sinu pühakoda, Jumal – palun lõika mu sidemed ära ja kanna mind üle maailma ookeani.
Ma olen meistritu, väärtusetu ja ma ei tea midagi; palun ärge arvestage minu teeneid ja puudusi.
Issand, armuline tasaste vastu, maailma alalhoidja, armas, põhjuste kõikvõimas põhjus.
Laululind Nanak anub Issanda nime vihmapiiska; mõtiskledes Issanda Jalgadel, Har, Har, ta elab. ||2||