Aasaa, viies Mehl:
Kõik on ette määratud; mida veel saab õppimise kaudu teada?
Kõrgeim Jumal Jumal on eksinud lapsele andestanud. ||1||
Minu Tõeline Guru on alati halastav; Ta on mind päästnud, alandliku.
Ta on mind ravinud mu haigusest ja ma olen saavutanud suurima rahu; Ta on pannud mulle suhu Issanda ambrosiaalse nime. ||1||Paus||
Ta on maha pesnud mu lugematud patud; Ta on mu sidemed ära lõiganud ja ma olen vabanenud.
Ta võttis mind käest ja tõmbas mu kohutavast, sügavast pimedast süvendist välja. ||2||
Olen muutunud kartmatuks ja kõik mu hirmud on kustutatud. Päästja Issand on mind päästnud.
Selline on Sinu suuremeelsus, mu jumal, et oled lahendanud kõik mu asjad. ||3||
Minu mõistus on kohtunud mu Issanda ja Meistriga, oivalise aardega.
Oma pühamusse jõudes on Nanak muutunud õndsaks. ||4||9||48||
Aasaa, viies Mehl:
Kui ma Sind unustan, saavad kõik minu vaenlased. Kui sina meelde tuled, siis nad teenivad mind.
Ma ei tea üldse ühtegi teist, Oo Tõeline, Nähtamatu, Uurimatu Issand. ||1||
Kui Sina meelde tuled, oled Sa mulle alati armuline; mida saavad vaesed minuga teha?
Ütle mulle, keda ma peaksin nimetama heaks või halvaks, sest kõik olendid on sinu omad? ||1||Paus||
Sa oled mu Varjupaik, Sa oled mu tugi; anna mulle oma käsi, kaitsed mind.
Seda alandlikku olendit, kellele sa annad oma armu, ei puuduta laim ega kannatused. ||2||
See on rahu ja see on ülevus, mis on armsale Issandale Jumalale meelepärane.
Sa oled kõiketeadja, Sa oled igavesti kaastundlik; Saades teie nime, naudin seda ja rõõmustan. ||3||
Ma esitan Sulle oma palve; minu keha ja hing on kõik sinu.
Ütleb Nanak, see on kõik sinu ülevus; keegi ei tea isegi mu nime. ||4||10||49||
Aasaa, viies Mehl:
Näidake oma halastust, oo Jumal, oo südamete otsija, et Saadh Sangatis, Püha Seltsis, võiksin ma Sind kätte saada, Issand.
Kui avate oma ukse ja avaldate oma Darshani õnnistatud nägemuse, ei langeta surelik uuesti reinkarnatsiooni. ||1||
Kohtudes oma armastatud isanda ja meistriga, on kõik mu valud ära võetud.
Olen päästetud ja viidud üle nende seltskonnas, kes mäletavad Kõigekõrgemat Issandat Jumalat oma südames. ||1||Paus||
See maailm on suur kõrb, tuleookean, milles surelikud elavad naudingute ja valude käes.
Kohtudes Tõelise Guruga, muutub surelik laitmatult puhtaks; oma keelega laulab ta Issanda ambrosiaalset nime. ||2||
Ta säilitab oma keha ja rikkuse ning võtab kõike omana; sellised on peened sidemed, mis teda seovad.
Guru armu läbi vabaneb surelik, mõtiskledes Issanda Nimel Har, Har. ||3||
Jumal, Päästja, on päästnud need, kes on Jumala Tahtele meelepärased.
Hing ja keha on kõik Sinu oma, oo suur Andja; Oo Nanak, ma olen igavesti ohver. ||4||11||50||
Aasaa, viies Mehl:
Olete vältinud kiindumuse ja ebapuhtuse und – kelle kasuks see juhtus?
Suur meelitaja ei mõjuta sind. Kuhu su laiskus kadus? ||1||Paus||