Looja ise mängib kõiki mänge; sellest saavad aru vaid vähesed. ||3||
Mõtisklege nime ja Shabadi Sõna üle varajastel tundidel enne koitu; jäta oma maised segadused maha.
Nanak, Jumala orjade ori, palvetab: maailm kaotab ja tema võidab. ||4||9||
Prabhaatee, Esimene Mehl:
Mõistus on Maya, mõistus on jälitaja; mõistus on üle taeva lendav lind.
Vargad saavad Shabadi võimust ja siis kehaküla õitseb ja pidutseb.
Issand, kui Sa kellegi päästad, on ta päästetud; tema pealinn on terve ja terve. ||1||
Selline on minu Aare, Naami Juveel;
palun õnnista mind Guru Õpetustega, et saaksin Su jalge ette kukkuda. ||1||Paus||
Mõistus on joogi, meel on naudinguotsija; mõistus on rumal ja asjatundmatu.
Mõistus on andja, mõistus on kerjus; meel on Suur Guru, Looja.
Viis varas on võidetud ja rahu saavutatud; selline on Jumala mõtisklev tarkus. ||2||
Öeldakse, et üks Issand on igas südames, kuid keegi ei näe Teda.
Valed heidetakse tagurpidi reinkarnatsiooni üsasse; ilma Nimeta kaotavad nad oma au.
Need, keda sa ühendad, jäävad ühtseks, kui see on sinu tahe. ||3||
Jumal ei küsi sotsiaalse klassi ega sünni kohta; sa pead leidma oma tõelise kodu.
See on teie sotsiaalne klass ja see on teie staatus – tehtu karma.
Surma ja taassünni valud on välja juuritud; Oo Nanak, pääste on Issanda nimel. ||4||10||
Prabhaatee, Esimene Mehl:
Ta on ärkvel ja isegi õnnelik, kuid teda rüüstatakse – ta on pime!
Silmus on tal kaelas ja ometi on ta pea hõivatud maiste asjadega.
Lootuses ta tuleb ja soovides lahkub.
Tema elunöörid on kõik sassis; ta on täiesti abitu. ||1||
Teadvuse Isand, Elu Issand on ärkvel ja teadlik.
Ta on rahu ookean, ambrosiaalse nektari aare. ||1||Paus||
Ta ei saa aru, mida talle räägitakse; ta on pime – ta ei näe ja nii teeb ta oma kurje tegusid.
Transtsendentne Issand ise tunneb oma armastust ja kiindumust; Tema armust annab Ta hiilgava suuruse. ||2||
Iga päeva tulekuga kulub tema elu vähehaaval ära; kuid siiski on ta süda Maya külge kinnitatud.
Ilma Guruta on ta uppunud ega leia puhkepaika seni, kuni ta jääb duaalsusesse. ||3||
Öösel ja päeval valvab Jumal oma elusolendeid ja hoolitseb nende eest; nad saavad naudingut ja valu vastavalt oma varasematele tegudele.
Nanak, õnnetu, anub Tõe heategevust; palun õnnista teda selle hiilgusega. ||4||11||
Prabhaatee, Esimene Mehl:
Kui ma vaikin, kutsub maailm mind lolliks.
Kui ma räägin liiga palju, jään Sinu armastusest ilma.
Minu vigade ja vigade üle otsustatakse teie kohtus.
Kuidas ma saan säilitada head käitumist ilma Naamita, Issanda Nimeta? ||1||
Selline on vale, mis röövib maailma.
Laimaja laimab mind, aga sellegipoolest ma armastan teda. ||1||Paus||
Tema üksi teab teed, keda on laimatud.
Guru Shabadi Sõna kaudu on ta oma õukonnas tembeldatud Issanda sümboolikaga.
Ta mõistab sügaval enda sees Naami, põhjuste Põhjust.
Tema üksi teab teed, keda õnnistab Issanda armupilk. ||2||
Olen räpane ja saastunud; tõeline Issand on laitmatu ja ülev.
Ennast ülevaks nimetades ei tõuse ülendatuks.
Isemajandav manmukh sööb avalikult suurt mürki.
Kuid see, kellest saab Gurmukh, on nimest haaratud. ||3||
Olen pime, kurt, rumal ja asjatundmatu,