Kabeer, kala on madalas vees; kalur on võrgu visanud.
Sa ei pääse sellest väikesest basseinist; mõtle ookeani äärde naasmisele. ||49||
Kabeer, ärge lahkuge ookeanist, isegi kui see on väga soolane.
Kui tuhnid lompist lompi otsides, ei nimeta sind keegi targaks. ||50||
Kabeer, need, kellel pole gurut, pestakse minema. Keegi ei saa neid aidata.
Ole tasane ja alandlik; kõik, mis juhtub, teeb seda Looja Issand. ||51||
Kabeer, isegi pühendunu koer on hea, uskmatu küüniku ema aga halb.
Koer kuuleb Issanda nime kiitust, samal ajal kui teine teeb pattu. ||52||
Kabeer, hirved on nõrgad ja bassein on lopsakas rohelise taimestikuga.
Tuhanded jahimehed ajavad hinge taga; kui kaua see surmast pääseb? ||53||
Kabeer, mõned teevad oma kodu Gangese kaldal ja joovad puhast vett.
Ilma Jumala pühendunud kummardamiseta nad ei vabane. Kabeer kuulutab seda. ||54||
Kabeer, mu mõistus on muutunud laitmatuks nagu Gangese vesi.
Issand järgneb mulle ja hüüab: "Kabeer! Kabeer!" ||55||
Kabeer, kumer on kollane ja lubi on valge.
Armastatud Issandaga kohtute alles siis, kui mõlemad värvid on kadunud. ||56||
Kabeer, tumeric on kaotanud oma kollase värvuse ja laimi valgest pole jälgegi.
Olen ohver sellele armastusele, millega võetakse ära sotsiaalne klass ja staatus, värv ja põlvnemine. ||57||
Kabeer, vabanemise uks on väga kitsas, väiksem kui sinepiseemne laius.
Sinu mõistus on suurem kui elevant; kuidas see läbi läheb? ||58||
Kabeer, kui kohtan sellist tõelist gurut, kes õnnistab mind armulikult kingitusega,
siis avaneb mulle vabanemise uks pärani ja ma lähen sealt kergesti läbi. ||59||
Kabeer, mul pole onni ega kuuri, pole maja ega küla.
Loodan, et Issand ei küsi, kes ma olen. Mul pole sotsiaalset staatust ega nime. ||60||
Kabeer, ma igatsen surra; las ma suren Issanda ukse taga.
Loodan, et Issand ei küsi: "Kes see on, kes lamab mu ukse taga?" ||61||
Kabeer, ma pole midagi teinud; ma ei tee midagi; mu keha ei saa midagi teha.
Ma ei tea, mida Issand on teinud, aga kõne on kõlanud: "Kabeer, Kabeer." ||62||
Kabeer, kui keegi ütleb Issanda nime isegi unenägudes,
Ma teeksin oma nahast tema jalgade kingad. ||63||
Kabeer, me oleme savinukud, aga võtame inimkonna nime.
Oleme siin külalised vaid paar päeva, aga võtame nii palju ruumi. ||64||
Kabeer, ma olen teinud endast henna ja jahvatan end pulbriks.
Aga sina, mu mees, Issand, ei ole minu kohta küsinud; Sa pole mind kunagi oma jalgadele rakendanud. ||65||
Kabeer, see uks, mille kaudu inimesed ei lakka kunagi tulemast ja minemast
kuidas ma saan sellise ukse jätta? ||66||
Kabeer, ma olin uppumas, aga vooruselained päästsid mind hetkega.