Üks Oankar, ürgenergia, realiseeriti jumaliku õpetaja armu kaudu
(Ros = viha Dudhulikka = alandlik. Surita = goli. Janam di = sünnilt. Savani = kuninganna.)
Poiss Dhru tuli naeratades oma majja (paleesse) ja armastust täis isa pani ta sülle.
Seda nähes vihastas kasuema ja tema käest kinni püüdmine lükkas ta isa (kuninga) sülest välja.
Hirmust pisarates küsis ta emalt, kas ta on kuninganna või teenija?
Oh poeg! (ütles ta) Ma sündisin kuningannaks, kuid ma ei mäletanud Jumalat ega teinud pühendunud tegusid (ja see on teie ja minu raske olukorra põhjus).
Selle pingutusega saab kuningriigi omada (küsis Dhru) ja kuidas saavad vaenlased sõpradeks saada?
Issandat tuleb kummardada ja nii saavad ka patused pühadeks (ütles ema).
Seda kuulates ja oma mõtetest täielikult eemaldudes läks Dhru välja (džunglisse), et järgida ranget distsipliini.
Teel õpetas tark Narad talle pühendumise tehnikat ja Dhru tõmbas nektarit Issanda Nime ookeanist.
(Mõne aja pärast) kuningas (Uttanpad) helistas talle tagasi ja palus tal (Dhru) igavesti valitseda.
Gurmukid, kes näivad kaotavat, st kes pööravad näo kurjade kalduvuste eest, vallutavad maailma.
Prahlad, pühak, sündis deemoni (kuningas) Haranakhase majas nagu lootos sünnib aluselises (viljatud) maal.
Kui ta seminari saadeti, läks braahman purohit elevil (kuna kuninga poeg oli nüüd tema jünger).
Prahlad mäletas oma südames Rammi nime ja ka väliselt kiitis ta Issandat.
Nüüd said kõik jüngrid Issanda pühendunuteks, mis oli kõigi õpetajate jaoks kohutav ja piinlik olukord.
Preester (õpetaja) teatas kuningale või kaebas kuningale (et kuningas, teie pojast on saanud Jumala pühendunu).
Pahatahtlik deemon võttis tüli üles. Prahlad visati tulle ja vette, kuid Guru (Issanda) armu tõttu ei põlenud ta ära ega uppunud.
Hiranyaksyapu võttis vihasena välja oma kahe teraga mõõga ja küsis Prahladilt, kes on tema Guru (Isand).
Samal hetkel väljus sambast isand Jumal mehe-lõvi kujul. Tema kuju oli suursugune ja majesteetlik.
See kuri deemon visati maha ja tapeti ning seega tõestati, et Issand on pühendunute vastu lahke juba ammusest ajast peale.
Seda Brahmat ja teisi jumalaid nähes hakkasid Issandat kiitma.
Kuningas Bali oli hõivatud oma palees yajna esitamisega.
Sinna tuli madalat kasvu kääbus braahmani kujul, kes luges kõiki nelja veedat.
Kuningas palus pärast ta sisse kutsumist tal nõuda kõike, mis talle meeldis.
Preester Sukracharya andis kohe kuningale (Bali) mõista, et ta (kerjus) on pettamatu Jumal ja ta tuli teda petta.
Kääbus nõudis kahe ja poole sammu pikkust maad (mille andis kuningas).
Siis laiendas kääbus oma keha nii palju, et nüüd ei piisanud tema jaoks kolmest maailmast.
Isegi teades seda pettust, lasi Bali end petta ja seda Vishnut nähes võttis ta omaks.
Kui ta kattis kolm maailma kahe sammuga, pakkus kuningas Bali kolmanda poolsammu eest oma tagasi.
Balile anti allmaailma kuningriik, kus ta alistus Jumalale, pühendudes Issandale. Vishnul oli hea meel olla Bali uksehoidja.
Ühel õhtul, kui kuningas Ambaris paastus, külastas teda tark Durvasa
Kuningas pidi Durvasat teenides katkestama paastu, kuid rishi läks jõe kaldale vanni võtma.
Kartes kuupäeva muutumist (mis pidas tema paastu viljatuks), katkestas kuningas paastu, joomas vett, mille ta oli valanud rishi jalgadele. Kui rishi sai aru, et kuningas polnud teda esimesena teeninud, jooksis ta kuningat needma.
Selle peale käskis Vishnu oma surma nagu ketas liikuda Durvasa poole ja seega eemaldati Durvasa ego.
Nüüd jooksis Brahmin Durvasa oma elu eest. Isegi jumalad ja jumalused ei saanud talle peavarju lubada.
Teda välditi Indras, Šivas, Brahmas ja taevas.
Jumalad ja Jumal andsid talle mõista (et keegi peale Ambarise ei suutnud teda päästa).
Siis andis ta alla enne, kui Ambaris ja Ambaris sureva targa päästsid.
Issand Jumal sai maailmas tuntuks kui heatahtlik pühendunute vastu.
Kuningas Janak oli suur pühak, kes Maya keskel jäi selle suhtes ükskõikseks.
Koos ganide ja gandharvidega (kalestilised muusikud) läks ta jumalate elupaika.
Sealt läks ta põrguelanike karjeid kuuldes nende juurde.
Ta palus surmajumalal Dharamrail kõiki nende kannatusi leevendada.
Seda kuuldes ütles surmajumal talle, et ta on igavese Issanda sulane (ja ilma Tema käsuta ei saa ta neid vabastada).
Janak pakkus osa oma pühendumisest ja Issanda nime mäletamisest.
Leiti, et kõik põrgu patud ei võrdu isegi tasakaalu vastukaaluga.
Tegelikult ei saa ükski tasakaal kaaluda gurmukhi poolt Lordide nime retsiteerimise ja meenutamise vilju.
Kõik olendid vabanesid põrgust ja surmasilmus lõigati läbi. Vabanemine ja selle saavutamise tehnika on Issanda nime teenijad.
Kuningas HariChandil oli kaunite silmadega kuninganna Tara, kes oli teinud tema kodust mugavuste elupaiga.
Öösiti läks ta kohta, kus püha koguduse vormis pühasid hümne luges.
Kui ta oli lahkunud, ärkas kuningas keset ööd ja sai aru, et ta oli läinud.
Ta ei leidnud kuningannat kusagilt ja ta süda oli hämmastusega täis
Järgmisel õhtul järgnes ta noorele kuningannale.
Kuninganna jõudis püha kogudusse ja kuningas tõstis sealt ühe tema sandaali (et saaks tõestada kuninganna truudusetust).
Kui oli minemas, keskendus kuninganna pühale kogudusele ja ühest sandaalist sai paar.
Kuningas toetas seda vägitegu ja mõistis, et tema sobiv sandaal oli ime.
Ma olen ohver pühale kogudusele.
Kuuldes, et lord Krishanit teenindati ja ta jäi alandliku Bidari koju, märkis Duryodhan sarkastiliselt.
Kui palju õnne ja lohutust saite teenija kodus lahkudes meie suurtest paleedest?
Sa loobusid isegi Bhikhaumist, Dohnast ja Karanist, keda tunnustatakse suurte meestena, keda kaunistavad kõik õukonnad.
Me kõik oleme ahastanud, et olete elanud onnis."
Seejärel palus lord Krishan naeratades kuningal ette tulla ja tähelepanelikult kuulata.
Ma ei näe sinus armastust ja pühendumust (ja seetõttu pole ma sinu juurde tulnud).
Mitte üheski südames, mida ma näen, pole isegi murdosa armastusest, mida Bidar oma südames kannab.
Issand vajab armastavat andumust ja ei midagi muud.
Daropatit juustest tirides tõi Dusasanai ta kogunemisse.
Ta käskis oma meestel teenija Dropati paljaks koorida.
Kõik viis Pandavit, kelle naine ta oli, nägid seda.
Nuttes, täiesti masendunud ja abituna, sulges ta silmad. Üksinda kutsus ta abi saamiseks Krishnat.
Teenindajad võtsid ta kehalt riideid seljast, kuid rohkem riidekihte moodustasid tema ümber kindluse; teenijad väsisid, kuid riidekihid ei lõppenud kunagi.
Teenindajad väänlesid ja olid oma ebaõnnestunud katsest pettunud ning tundsid, et neil endal on häbi.
Koju jõudes küsis Lord Krishna Dropatilt, kas ta pääses koguduses.
Ta vastas häbelikult: "Alates igavestest aegadest olete elanud oma maine kohaselt isata olevate laste isana."
Sudama, vaene brahman, oli teadaolevalt Kṛṣṇa sõber lapsepõlvest peale.
Tema brahmanist naine pahandas teda alati, miks ta ei läinud Lord Krishna juurde oma vaesust leevendama.
Ta oli hämmeldunud ja mõtiskles selle üle, kuidas ta saaks uuesti Kṛṣṇat tutvustada, kes aitaks tal kohtuda Issandaga.
Ta jõudis Duaraka linna ja seisis (Krišna palee) peavärava ees.
Teda eemalt nähes, Kṛṣṇa, Issand, kummardus ja troonilt lahkudes tuli Sudama juurde.
Esmalt kõndis ta ümber Sudama ja seejärel oma jalgu puudutades embas ta teda.
Jalad pestes võttis ta vee ja pani Sudama troonile istuma.
Seejärel uuris Krishna armastavalt tema käekäigu kohta ja rääkis ajast, mil nad olid koos guru (Sandipani) teenistuses.
Krishna palus Sudama naise saadetud riisi ja pärast söömist tuli välja oma sõpra Sudamat saatma.
Kuigi Kṛṣṇa andis Sudamale kõik neli õnnistust (õigus, rikkus, soovide täitumine ja vabanemine), pani Kṛṣṇa alandlikkus teda tundma täiesti abituna.
Sukeldudes armastavasse pühendumisse, laulis pühendunud Jaidev Issanda (Govindi) laule.
Ta kirjeldas Jumala hiilgavaid saavutusi ja ta armastas teda väga.
Ta (Jaidev) teadis, et ta ei tahtnud ja seetõttu naaseb tema raamat õhtul koju.
Jumal, kõigi vooruste hoidla pühendunu näol, kirjutas talle kõik laulud ise.
Jaidev tunneb rõõmu nende sõnade nägemisest ja lugemisest.
Jaidev nägi sügavas metsas imelist puud.
Igale lehele olid kirjutatud Lord Govindi laulud. Ta ei suutnud seda mõistatust mõista.
Armastuse tõttu pühendunu vastu võttis Jumal ta isiklikult omaks.
Jumala ja pühaku vahel pole loori.
Namdevi isa kutsuti mõnda tööd tegema, nii et ta helistas Naamdevile.
Ta käskis Namdevil teenida Thakurit, Issandat, piimaga.
Pärast vanniskäiku tõi Namdev nisalehma piima.
Pärast Thakuri vannitamist pani ta endale pähe Thakuri pesemiseks kasutatud vee.
Nüüd palus ta, kätega kokku pandud, Issandalt piima.
Muutes palvetades oma mõtetes vankumatuks, ilmus Issand tema ette isiklikult.
Namdev pani Lordi kausitäie piima jooma.
Teisel korral äratas Jumal surnud lehma ellu ja kattis ka Namdevi onni.
Veel ühel korral pööras Jumal templit ümber (pärast seda, kui Naamdevil sisse ei lastud) ja pani kõik neli kasti (varnad) Namdevi jalge ette kummardama.
Issand teeb kõik, mida pühad teevad ja soovivad.
Trilochan ärkas iga päev varakult, et näha Namdevit,
Koos keskendusid nad Issandale ja Namdev jutustas talle Jumala suurejoonelisi lugusid.
(Trilochan küsis Namdevilt) "palvetage lahkelt minu eest, et kui Issand vastu võtab, saaksin ka mina näha Tema õnnistatud nägemust."
Namdev küsis Thakurilt, Issandalt, kuidas Trilochan saaks Issandat näha?
Issand Jumal naeratas ja selgitas Naamdevile;
"Minul pole pakkumisi vaja. Ainuüksi oma rõõmust tahaksin, et Trilochan näeks mind.
Olen pühendunute täieliku kontrolli all ja ma ei saa kunagi tagasi lükata nende armastavaid väiteid; pigem ei saa ma ise ka neist aru.
Nende armastav pühendumus muutub tegelikult vahendajaks ja paneb nad minuga kohtuma.
Brahman kummardas jumalaid (kivist ebajumalate kujul), kus Dhanna karjatas oma lehma.
Tema kummardamist nähes küsis Dhanna brahmanilt, mida ta teeb.
"Thakuri (Jumala) teenimine annab soovitud vilja," vastas brahman.
Dhanna palus: "Oo brahman, kui olete nõus, anna mulle üks."
Brahman veeretas kivi, andis selle Dhannale ja vabanes seega temast.
Dhanna vannitas Thakurit ning pakkus talle leiba ja petipiima.
Käed kokku pandud ja kivi jalge ette kukkudes anus ta, et tema teenistust võetaks vastu.
Dhanna ütles: "Ma ei söö ka, sest kuidas ma saan olla õnnelik, kui olete ärritunud."
(Nähes tema tõelist ja armastavat pühendumust) Jumal oli sunnitud ilmuma ja sööma oma leiba ja petti.
Tegelikult teeb süütus, nagu Dhanna oma, Issanda nägemise kättesaadavaks.
Püha Beni, gurmukh, istus varem üksinduses ja sisenes meditatiivsesse transi.
Ta tegeles vaimsete tegevustega ja alandlikult ei räägiks sellest kunagi kellelegi.
Koju jõudes, kui ta küsis, ütles ta inimestele, et on läinud oma kuninga (Kõigekõrgema Issanda) ukse taha.
Kui ta naine küsis majapidamistarbeid, vältis ta teda ja veetis seega oma aega vaimsete tegevustega.
Ühel päeval, kui keskendusin ühemõttelise pühendumisega Issandale, juhtus kummaline ime.
Pühendunu au hoidmiseks läks Jumal ise Kuninga kujul tema majja.
Suures rõõmus lohutas Ta kõiki ja andis kuludeks ohtralt raha.
Sealt tuli Ta oma pühendunu Beni juurde ja armastas teda kaastundlikult.
Nii korraldab Ta oma pühendunutele aplausi.
Maailmast eraldunud Brahmin Ramanand elas Varanasis (Kasis).
Ta tõusis varahommikul ja läks Gangese äärde suplema.
Kord juba enne Ramanandit läks Kabir sinna ja jäi teele.
Jalgade puudutamine Ramanand äratas Kabiri ja käskis tal rääkida 'Rami', tõelist vaimset õpetust.
Kui raud, mida filosoofikivi puudutab, muutub kullaks ja margosapuu (Azadirachta indica) muudab sandaalid lõhnavaks.
Imeline Guru muudab isegi loomad ja kummitused ingliteks.
Kohtudes imelise Guruga, sulandub jünger imeliselt suure imelise Issandaga.
Siis võrsub Minast purskkaev ja gurmuhhi sõnad kujundavad kauni vormi
Nüüd said Ram ja Kabir identseks.
Kabiri hiilgusest kuuldes muutus Sain ka jüngriks.
Öösel sukeldus ta armastavasse pühendumisse ja hommikul teenis ta kuninga ukse taga.
Ühel õhtul tulid mõned sadhud tema juurde ja terve öö möödus Issanda kiidulaulu lauldes
Sain ei saanud pühakute seltskonnast lahkuda ega täitnud seetõttu ka järgmisel hommikul kuningateenistust.
Jumal ise võttis Saini kuju. Ta teenis kuningat nii, et kuningas oli üliõnnelik.
Pühakutele head pakkumist tehes jõudis Sain kõhklevalt kuningapaleesse.
Kuningas Eemalt kutsus kuningas teda lähedale. Ta võttis enda rüüd seljast ja pakkus need Bhagat Sainile.
"Sa oled minust võitu saanud," ütles kuningas ja kõik kuulsid tema sõnu.
Jumal ise ilmutab pühendunu suursugusust.
Nahaparkija (Ravidas) sai tuntuks kui bhagat (pühak) kõigis neljas suunas.
Perekonna traditsiooni kohaselt sillutas ta kingad ja kandis surnud loomi minema.
See oli tema väline rutiin, kuid tegelikult oli ta kaltsudesse mähitud pärl.
Ta jutlustas kõiki nelja varnat (kasti). Tema jutlus pani nad vaimustusse meditatiivsest pühendumisest Issandale.
Kord läks grupp inimesi Kasisse (Varanasi) Gangesesse püha suplust tegema.
Ravidas andis ühele liikmele ühe dhela (pool tükki) ja palus tal seda Gangesele pakkuda.
Seal toimus suurepärane Abhijit naksatri (staar) festival, kus avalikkus nägi seda imelist episoodi.
Ganges võttis ise käe välja, aktsepteerides seda tühist kogust, dhelat, ja tõestas, et Ravidas on Gangese lõime ja koega üks.
Bhagatidele (pühakutele) on Jumal nende ema, isa ja poeg kõik ühes.
Ahalya oli Gautami naine. Kuid kui ta vaatas jumalate kuningale Indharile, sai iha temast võitu.
Ta astus nende majja, sai needuse, et ta on tuhandete pudendumitega, ja kahetses.
Indralok (Indri elukoht) muutus kõledaks ja häbenes end tiiki peitu.
Pärast needuse tühistamist, kui kõik need augud said silmadeks, naasis ta alles siis oma elupaika.
Ahalya, kes ei suutnud oma puhtuses vankumatuks jääda, muutus kiviks ja jäi jõe kaldale lamama
Rami (püha) jalgu puudutades tõsteti ta taevasse.
Oma heatahtlikkuse tõttu on ta pühendunutele ema-sarnane ja patuste andestajana kutsutakse teda langenute lunastajaks.
Hea tegemise eest annavad head žestid alati tagasi, kuid kes teeb kurjale head, on tuntud kui vooruslik.
Kuidas ma saan seletada selle ilmumatu (Issand) suurust.
Valmeel oli maanteemees Valmiki, kes röövis ja tapab möödasõitjaid.
Siis hakkas ta teenima tõelist Guru. Nüüd muutus ta mõistus oma töö suhtes umbusklikuks.
Ta mõistus tungis endiselt inimesi tapma, kuid ta käed ei kuuletunud.
Tõeline Guru muutis ta meele rahulikuks ja kogu meeletaht sai otsa.
Ta paljastas Guru ees kõik meelepahad ja ütles: "Issand, see on minu elukutse."
Guru palus tal kodus uurida, millised pereliikmed oleksid tema surma korral tema kurjade tegude osas tema partnerid.
Kuid kuigi tema perekond oli alati valmis talle ohverdama, ei olnud ükski neist valmis vastutust võtma.
Tagasi tulles pani Guru tõe jutluse tema südamesse ja tegi temast vabanenud inimese. Üheainsa hüppega vabanes ta ilmalikkuse võrgust.
Gurmukhiks saades on inimene võimeline hüppama üle pattude mägede.
Ajamil, langenud patune, elas koos prostituudiga.
Temast sai usust taganeja. Ta oli mässitud kurjade tegude ämblikuvõrku.
Tema elu raisati asjatutele tegudele ja visati kohutavasse maisesse ookeani.
Prostituudiga koos olles sai ta kuue poja isaks. Tema halbade tegude tulemusena said nad kõik ohtlikeks röövliteks.
Sündis seitsmes poeg ja ta hakkas lapsele nime panema.
Ta külastas Gurut, kes pani oma pojale nimeks Narayan (Jumala nimi).
Oma elu lõpus hüüdis Ajamil, nähes surma käskjalad, Narayani järele.
Jumala nimi pani surmasaadikud nende kandadele. Ajamil läks taevasse ega kannatanud surmasaadikute nuia löömist.
Issanda nime lausumine hajutab kogu kurbuse.
Gankaa oli patune prostituut, kes kandis kaelas pahategude kaelakeed.
Kord möödus üks suur mees, kes peatus tema sisehoovis.
Nähes tema halba olukorda, muutus ta kaastundlikuks ja pakkus talle erilist papagoi.
Ta käskis tal õpetada papagoi Rammi nime kordama. Olles andnud talle selle viljaka kaubanduse selgeks, läks ta minema.
Iga päev õpetas ta täie keskendumisega papagoile rammi ütlema.
Issanda nimi on langenute vabastaja. See pesi tema kurja tarkuse ja teod minema.
Surmahetkel lõikas see ära Yama silmuse – surma sõnumitooja, kelle jaoks ta ei pidanud põrguookeani uppuma.
Tänu (Issanda) nimeeliksiirile kaotas ta täielikult pattude ja tõsteti taevasse.
(Issanda nimi) on peavarjuta inimeste viimane pelgupaik.
Halva mainega Putana määris mõlemale nisale mürki.
Ta tuli (Nandi) perekonda ja hakkas väljendama oma vastleitud armastust perekonna vastu.
Oma nutika pettuse kaudu tõstis ta Krishna sülle.
Ta surus suure uhkusega oma rinnaluti Krishna suhu ja tuli välja.
Nüüd laiendas ta oma keha suurel määral.
Kṛṣṇast sai ka kolme maailma täisraskus, mis rippus ja jäi tema kaela külge.
Ta jäi teadvusetuks ja kukkus nagu mägi metsa.
Krishna vabastas ta lõpuks ja andis talle oma ema sõbraga võrdse staatuse.
Prabhase pühas kohas magas Kṛṣṇa jalad ristis, jalg põlvel.
Lootosemärk tema jalas valgustas nagu täht.
Tuli jahimees, kes pidas seda hirve silmaks, lasi noole maha.
Lähenedes mõistis ta, et see oli Krishna. Ta oli täis kurbust ja palus andestust.
Krishna eiras tema vale tegu ja võttis ta omaks.
Kṛṣṇa palus graatsiliselt, et ta oleks täis visadust ja andis kurjategijale pühamu.
Kõik ütlevad head heaks, aga kurjategijate teod teeb õigeks ainult Issand.
Ta on vabastanud palju langenud patuseid.