Üks Oankar, algenergia, realiseeriti jumaliku juhendaja armu kaudu
Tõeline Guru on tõeline keiser ja gurmukhide tee on õnne tee.
Meelele orienteeritud, manmukhid, käituvad halva intellekti kontrolli all ja astuvad valusale duaalsuse teele.
Gurmukhid saavad pühas koguduses rõõmu vilja ja kohtuvad armastava andumusega gurmukhidega.
Vale ja kurjade seltskonnas kasvab mannzukhide kannatuste vili nagu mürgine pugeja.
Ego kaotamine ja jalgadele kukkumine on uus armastuse tee, mida järgivad gurmukid.
Manmukh paneb end tähele ja eemaldub Gurust ja Guru tarkusest.
Tõe ja vale mäng sarnaneb lõvi ja kitse (võimatu) kohtumisega.
Gurmukh saavutab tõe naudinguvilja ja manmukh saab valede kibeda vilja.
Gurmukh on tõe ja rahulolu puu ning kuri inimene on duaalsuse ebastabiilne varjund.
Gurmukh on kindel nagu tõde ja manmukh, meelele orienteeritud on nagu pidevalt muutuv varjund.
Gurmukh on nagu ööbik, kes elab mangosaludes, kuid manmukh on nagu vares, kes rändab metsas ühest kohast teise.
Püha kogudus on tõeline aed, kus gurmantr inspireerib teadvust sulanduma Sõnaga, tõelise varjundiga.
Kurjade seltskond on nagu metsik mürgine pugeja ja manmukh mängib selle arendamiseks palju trikke.
Ta on nagu prostituudi poeg, kes käib ilma perekonnanimeta.
Gurmukhid on sellised nagu kahe perekonna abielu, kus mõlemal poolel lauldakse magusaid laule ja saavutatakse naudingud.
Nad on sellised, et ema ja isa ühendusest sündinud poeg annab vanematele õnne, sest isa suguvõsa ja perekond suureneb.
Lapse sünni puhul mängitakse klarionete ja korraldatakse pidustusi pere edasise arengu teemal.
Ema ja isa kodudes lauldakse rõõmulaule ja tehakse teenijatele palju kingitusi.
Prostituudi pojal, kes on kõigi vastu sõbralik, tal pole isa nime ja ta on tuntud kui nimetu.
Gurmukhide perekond on nagu paramhatid (kõrgetasemelised luiged, kes suudavad sõeluda piima veest ehk tõde valest) ja mõistusele orienteeritud suguvõsa on nagu silmakirjalikud sookured, kes tapavad teisi.
Tõest sünnib tõde ja valest tema oma.
Manasarovar (järv) püha koguduse kujul sisaldab palju hindamatuid rubiine, pärleid ja juveele.
Ka gurmuhhid kuuluvad kõrgeima järgu luikede perekonda, kes ühendavad oma teadvuse Sõnaga, püsivad stabiilsena.
Tänu oma teadmiste- ja meditatsioonijõule sõeluvad gurmuhid veest piima (st tõde valest).
Tõde ülistades muutuvad gurmukid võrreldamatuks ja nende hiilgust ei saa keegi mõõta.
Manmukh, mõistusele orienteeritud, on nagu kraana, kes vaikselt kägistab olendid ja sööb nad ära.
Nähes seda tiigi ääres istumas, tekitavad seal olevad olendid kära ja hädakisa.
Tõde on üllas, samas kui vale on madal ori.
Tõelisel gurmukil on soodsad omadused ja kõik head märgid kaunistavad teda.
Isemajandav Manmukh hoiab endas valemärke ja lisaks kõikidele halbadele omadustele on tal kõik petlikud nipid.
Tõde on kuld ja vale on nagu klaas. Klaasi ei saa hinnata kullana.
Tõde on alati raske ja vale kerge; selles pole vähimatki kahtlust.
Tõde on teemant ja valekivi, mida ei saa nööri külge kinnitada.
Tõde on kinkija, samas kui vale on kerjus; nagu varas ja rikas inimene või päev ja öö, mida nad kunagi ei kohtu.
Tõde on täiuslik ja vale mängur, kes jookseb sambast postini.
Tõde gurmukhide kujul on nii ilus hullem värv, mis ei tuhmu kunagi.
Meelele orienteeritud värv, manmukh, on nagu safloori värv, mis peagi kaob.
Vale, nagu tõe vastane, on nagu küüslauk vastandina muskusele. Esimese lõhna puhul pööratakse nina ära, teise aroom on aga meelepärane.
Vale ja tõde on nagu akk, liivapiirkonna metsik taim ja mangopuu, mis kannavad vastavalt kibedaid ja magusaid vilju.
Tõde ja vale on nagu pankar ja varas; pankur magab mõnusalt, varas aga tiirleb siia-sinna.
Pankur saab varga kinni ja karistab teda kohtu kaudu.
Tõde paneb lõpuks valede ümber köidikud.
Tõde ehib pead nagu turban, aga vale on nagu nimmerihm, mis jääb korrastamata kohta.
Tõde on võimas lõvi ja vale on nagu alatu hirv.
Tõetehingud toovad kasu, valedega kauplemine aga ainult kahju.
Tõde, mis on puhas, teenib aplausi, kuid vale nagu vastumünt ei levi.
Kuuta ööl jäävad sinna (taevasse) miljoneid tähti, kuid valguse nappus püsib ja valitseb pilkane pimedus.
Päikese tõusuga hajub pimedus kõigis kaheksas suunas.
Vale kapuutsi ja tõe suhe on sarnane kannu ja kivi suhtega.
Tõele valetamine on sama, mis unistus tegelikkusele.
Vale on nagu kujuteldav linn taevas, samas kui tõde on nagu ilmne maailm.
Vale on nagu inimeste vari jões, kus puude, tähtede pilt on tagurpidi.
Suits tekitab ka udu, kuid see pimedus ei sarnane vihmapilvede põhjustatud pimedusele.
Kuna suhkru meenutamine ei too esile magusat maitset, ei saa pimedust hajutada ilma lambita.
Sõdalane ei saa kunagi võidelda, võttes kasutusele paberile trükitud relvad.
Sellised on tõe ja vale teod.
Tõde on piimas sisalduv laap, samas kui vale on nagu riknev äädikas.
Tõde on nagu suu kaudu toidu söömine, kuid vale on valus, nagu oleks tera ninna läinud.
Viljast tärkab puu ja nompuu vili; aga kui šellak ründab puud, siis viimane hävib (samamoodi hävitab vale isendi).
Tuli jääb sadu aastaid puusse varjatuks, kuid väikesest sädemest raevununa hävitab see ree (nagu ka teadvusesse jääv vale hävitab lõpuks inimese).
Tõde on meditsiin, samas kui vale on haigus, mis põhjustab guru kujul arstita manmuhhi.
Tõde on kaaslane ja vale petis, kes ei saa panna gurmukhi kannatama (sest nad jäävad alati tõe naudingusse).
Vale kaob ja tõde ihaldatakse alati.
Vale on võltsrelv, samas kui tõde on kaitsja nagu raudrüü.
Nagu vaenlane, on vale alati varitsuses, kuid tõde, nagu sõber, on alati valmis aitama ja toetama.
Tõde on tõeliselt vapper sõdalane, kes kohtub tõega, samas kui tema kohtub temaga üksi.
Heades kohtades seisab tõde kindlalt, kuid vales kohas olles väriseb ja väriseb vale alati.
Neli suunda ja kolm maailma on tunnistuseks (tõsiasi), et tõde, mis on haaranud valest, on selle purustanud.
Petlik vale on alati haige ja tõde on alati halenaljakas ja südamlik.
Tõe omaksvõtjat tuntakse alati tõena ja vale järgijat peetakse alati astmeks.
Tõde on päikesevalgus ja vale on öökull, kes ei näe midagi.
Tõe lõhn levib kogu taimestikus, kuid bambuse kujul olev vale ei tuvasta sandaali.
Tõde teeb viljakaks puuks, kus nagu uhke siidist puuvillapuu viljatu on alati ahastuses.
Silvanikuul lähevad kõik metsad roheliseks, kuid kuivaks jäävad liivapiirkonna metsik taim akk ja javd, kaameli okas.
Rubiine ja pärleid on Manasarovaris olemas, kuid seest tühjaks jäänud merekarp surutakse kätega alla.
Tõde on puhas nagu Gangese vesi, kuid valede vein, isegi kui see on peidetud, avaldab oma räpast lõhna.
Tõde on tõsi ja vale jääb valeks.
Tõel ja valel oli tiff ja tülitsedes jõudsid nad õigluse diasani.
Tõelise õigluse jagaja pani nad seal oma seisukohti arutama.
Targad vahendajad jõudsid järeldusele, et tõde on tõsi ja vale Tema.
Tõde võitis ja kaotatud vale ja ebatõeliseks tembeldamine toimus kogu linnas.
Tõele aplodeeriti, kuid vale tekitas pahameelt.
See oli paberile kirjutatud, et tõde on võlausaldaja ja valevõlgnik.
See, kes laseb end petta, ei peta kunagi ja see, kes teisi petab, saab ennast petta.
Iga haruldane on tõe ostja.
Kuna vale uinub, kuni tõde on ärkvel, armastab see Issand Jumal tõde.
Tõeline Issand on määranud tõe valvuriks ja seadnud selle istuma tõe ladu.
Tõde on teejuht ja vale on pimedus, mis paneb inimesed duaalsuse džunglisse rändama.
Tõe ülemaks määrates on tõeline Issand teinud pädevaks inimesi õigele teele viima.
Et inimesi üle maailma ookeani viia, on tõde Guruna viinud inimesed üle laeva püha kogudusena.
Iha, viha, ahnus, armumine ja ego on tapetud nende kaelast hoidmisega.
Need, kellel on täiuslik Guru, on läinud üle (maailmaookeani).
Tõsi on see, kes on truu oma isanda soolale ja sureb lahinguväljal tema eest võideldes.
Seda, kes oma relvaga vaenlasel pea maha raiub, on sõdalaste seas tuntud kui julge.
Tema leinatud naine on kindlaks tehtud kui sati, kes on võimeline õnnistusi ja needusi jagama.
Kiidetakse poegi ja lapselapsi ning kogu suguvõsa ülendatakse.
Seda, kes sureb võideldes ohutunnil ja loeb sõna ambrosiaalsel tunnil, teatakse kui tõelist sõdalast.
Püha kogudusse minnes ja oma soovidest loobudes pühib ta oma ego.
Lahingus võideldes surra ja meelte üle kontrolli säilitamine on gurmukhide suur tee.
Kellesse sa oma täieliku usu puhkad, seda teatakse kui tõelist Guru.
Linn püha koguduse kujul on tõeline ja liikumatu, sest selles asuvad kõik viis pealikku (voorust).
Tõde, rahulolu, kaastunne, dharma ja tulu on võimelised kõike kontrollima.
Siin praktiseerivad gurmukid Guru õpetusi ja jälgivad meditatsiooni jäära, heategevuse ja pesemise teemadel.
Inimesed räägivad siin magusalt, kõnnivad alandlikult, jagavad heategevusorganisatsioone ja omandavad teadmisi Gurule pühendumise kaudu.
Nad jäävad vabaks igasugusest ärevusest selles maailmas ja tulevases maailmas ning nende jaoks on tõe trummid
Sõnale lüüakse pihta. Harvad on külalised, kes on sellest maailmast lahkumise tõena vastu võtnud.
Ma olen ohver neile, kes on hoidunud oma egost.
Vale on röövlite küla, kus elavad viis kurja legaati.
Need kullerid on iha, viha, vaidlused, ahnus, armumine, reetmine ja ego.
Selles kurja seltskonna külas toimivad alati tõmbamised, tõuked ja patune käitumine.
Siin püsivad alati kiindumus teiste varandusse, laim ja naine
Segadused ja segadused on alati olemas ning inimesed saavad alati osaks nii riikliku karistuse kui ka surma.
Selle küla elanikud on alati mõlemas maailmas häbiväärsed ja rändavad edasi põrgusse.
Tule viljad on ainult sädemed.
Kuna tõde on täiesti puhas, ei saa selles seguneda vale, nagu silma sattunud põhutükki ei saa seal hoida
Ja terve öö möödub kannatustes.
Fly sisse sööki oksendatakse ka välja (keha järgi).
Üks säde vatikoormas tekitab talle probleeme ja kogu partii põletamine muudab selle tuhaks.
Piimas sisalduv äädikas rikub selle maitset ja muudab selle värvuse.
Isegi natukene maitstud mürk tapab keisrid silmapilkselt.
Kuidas saab siis tõde valega seguneda?
Tõde gurmukhi kujul jääb alati eraldatuks ja vale ei mõjuta seda.
Sandaalipuu on ümbritsetud madudest, kuid mürk ei mõjuta teda ega selle lõhn väheneb.
Kivide keskel asub filosoofi kivi, kuid isegi kaheksa metalliga kohtumisel see ei riku.
Gangesesse segunev saastunud vesi ei saa seda saastada.
Mered ei põle kunagi tulega ja õhk ei saa mägesid raputada.
Nool ei saa kunagi taevast puudutada ja tulistaja kahetseb pärast seda.
Vale on lõpuks vale.
Austus tõe vastu on alati ehtne ja vale tuvastatakse alati võltsina.
Austus vale vastu on samuti kunstlik, kuid Guru tõele antud tarkus on täiuslik.
Ka tasandi jõud on võlts ja isegi tõe vaga ego on sügav ja täis gravitatsiooni.
Vale ei tunnistata Issanda õukonnas, samas kui tõde kaunistab alati Tema õukonda.
Tõe kodus on alati tänutunne, kuid vale ei tunne end kunagi rahulolevana.
Tõe kõnnak on nagu elevandil, samas kui vale liigub kohmakalt nagu lammas.
Muskuse ja küüslaugu väärtust ei saa hoida samaväärsel tasemel ning sama kehtib redise ja beetli seemnete kasvatamise kohta.
See, kes mürki külvab, ei saa süüa maitsvat einet, mis on valmistatud või ja suhkruga segatud purustatud leivast (tabel).
Tõe olemus on nagu hull, mis ise kannab keemissoojust, kuid muudab värvaine kiireks.
Vale on oma olemuselt nagu džuudil, mille nahk kooritakse maha ja seejärel keeratakse, valmistatakse köied ette.
Heatahtlik sandaal muudab kõik puud, olgu need siis viljadega või ilma, lõhnavaks.
Bambus, mis on täis kurjust, põrutab oma ego ja tulekahju puhkedes, põrutab ka oma teisi naabripuid.
Nektar teeb surnud elavaks ja surmav mürk tapab elavad.
Tõde võetakse vastu Issanda kohtus, kuid vale eest karistatakse samas kohtus.
Mida külvab, seda lõikab.