Üks Oankar, algenergia, realiseeriti jumaliku juhendaja armu kaudu
Oma üht vibratsiooni (vak, heli) hajutades on Oaiikar saanud ilmseks (kogu loodu) vormides.
Maa taevast eraldades on Oankar taevas püsinud ilma ühegi samba toetuseta.
Ta pani maa vette ja vee maa sisse.
Tuld pandi puusse ja tulele vaatamata tekkisid kaunite viljadega koormatud puud.
Õhk, vesi ja tuli on üksteise vaenlased, kuid Ta pani need harmooniliselt kohtuma (ja lõi maailma).
Ta lõi Brahma, Visnu ja Mahes'a, kes hindavad tegutsemise (radas), ülalpidamise (sattv) ja lahustumise (tamas) omadusi.
Imeliste tegude sooritaja, see Issand lõi imelise loomingu.
Siva ja Sakti ehk ülim element teadvuse ja prakrti näol, selles dünaamilist jõudu sisaldav mateeria ühendati maailma loomiseks ning selle lampideks muudeti päike ja kuu.
Öösel säravad tähed annavad igas majas põlevate lampide ilme.
Päevasel ajal, kui tõuseb üks suur päike, lähevad lampidena tähed peitu.
Tema üks vibratsioon (vak) sisaldab miljoneid (elu) jõgesid ja Tema võrratut suursugusust ei saa mõõta.
Heatahtlik alalhoidja Lord on samuti ilmutanud oma kuju Oankarina.
Tema dünaamilisus on varjatud, ligipääsmatu ja Tema lugu on kirjeldamatu.
Issandast rääkimise aluseks on lihtsalt kuulujutt (ja mitte esmane kogemus).
Neli elukaevandust, neli kõnet ja neli ajastut, sealhulgas, lõi Issand vee, maa, puud ja mäed.
Üks Issand lõi kolm maailma, neliteist sfääri ja palju universumeid.
Tema jaoks mängitakse muusikainstrumente universumi kõigis kümnes suunas, seitsmes kontinendis ja üheksas jaotuses.
Igast päritoluallikast on toodetud kakskümmend üks lakki olendeid.
Siis on igas liigis lugematu arv olendeid.
Võrrelmatud vormid ja toonid ilmuvad seejärel (elu) kirjudena.
Õhu ja vee kooslusest moodustatud kehadel on kummalgi üheksa ust.
Must, valge, punane, sinine, kollane ja roheline värvid kaunistavad (looming).
Söödavatest ja mittesöödavatest esemetest on tehtud imelisi maitseid, mida tuntakse läbi keele.
Need maitsed on magusad, mõrkjad, hapud, soolased ja maitsetud.
Paljude lõhnaainete segamisel on loodud kamper, sandaal ja safran.
Sarnasteks peetakse ka teisi, nagu muskuskass, muskus, beetel, lilled, viiruk, kampor jne.
Paljud on muusikalised taktid, vibratsioonid ja dialoogid ning neljateistkümne oskuse kaudu heliseb löömata meloodia.
Seal on jõgesid, millel sõidavad kroonide ulatuses laevu.
Maa peal on loodud mitmesuguseid põllumajandussaadusi, ravimeid, rõivaid ja toiduaineid.
Maa peal on loodud mitmesuguseid põllumajandussaadusi, ravimeid, rõivaid ja toiduaineid.
Seal on varjulised puud, lilled, viljad, oksad, lehed, juured.
Mägedes on kaheksa metalli, rubiinid, juveelid, filosoofikivi ja elavhõbe.
Kaheksakümne nelja eluliigi hulgas kohtuvad suurpered vaid selleks, et lahku minna, st nad sünnivad ja surevad.
Rändetsüklis tulevad ja lähevad siin maailma-ookeani olendite karjad tuhandete kaupa.
Ainult inimkeha kaudu pääseb üle.
Kuigi inimese sünd on haruldane kingitus, on see savist valmistatud keha hetkeline.
Munarakust ja spermast valmistatud õhukindlal korpusel on üheksa ust.
See Issand päästab selle keha isegi emaüsa põrgulikus tules.
Raseduse ajal ripub olend tagurpidi ema kõhus ja mediteerib pidevalt.
Kümne kuu pärast sünnib ftv, kui selle meditatsiooni tõttu vabaneb see tuleloigist.
Kohe sünnist saadik süveneb ta mayasse ja nüüd ei näe ta seda kaitsjat Lordi.
Rändkaupmees Jiv eraldatakse seega Issandast, suurest pankurist.
Kaotades juveeli (Issanda nime kujul), nutab olend (tema sündimisel) ja nutab maia ja armumise täielikus pimeduses.
Ta nutab oma kannatuste pärast, kuid kogu pere laulab rõõmsalt.
Kõigi süda on täis õnne ja ümberringi kostab muusikaline trummihelin.
Õnnelaulude laulmine ema- ja isapered õnnistavad armastatud last.
Väikesest langusest see tõusis ja nüüd näeb see piisk välja nagu mägi.
Suureks saades on ta uhkusega unustanud tõe, rahulolu, kaastunde, dharma ja kõrgemad väärtused.
Ta hakkas elama soovide, viha, vastuseisude, ahnuse, armumise, reetmise ja uhkuse keskel,
Ja nii takerdus vaeseke Maya suurde võrku.
Kuigi kehastunud teadvus on dživ niivõrd teadvuseta (oma eesmärgist elus), nagu oleks ta pime, kuigi tal on silmad;
Ei tee vahet sõbral ja vaenlasel; ja tema järgi on ema ja nõia olemus identne.
Ta on kõrvadele vaatamata kurt ega tee vahet kuulsusel ja kuulsusel ega armastusel ja reetmisel.
Ta on keelele vaatamata loll ja joob piima sisse segatud mürki.
Arvestades, et mürk ja nektar on identsed, joob ta neid
Ja oma teadmatuse eest elust ja surmast, lootustest ja soovidest ei leia ta kusagil pelgupaika.
Ta sirutab oma ihad mao ja tule poole ning nendest kinni püüdmine ei tee vahet kaevu ja künga vahel.
Kuigi laps (mees) on jalgadega, on vigane ega suuda jalgadel seista.
Weamig lootuste ja soovide pärg ta tantsib teiste käte vahel.
Ta ei tunne tehnikat ega ettevõtlikkust ning olles keha suhtes hoolimatu, ei hoia end vormis ja tervena.
Kuna tal puudub kontroll oma urineerimis- ja roojamisorganite üle, nutab ta haigustest ja kannatustest.
Ta ei võta esimest toitu (Issanda nimest) rõõmsalt ja jätkab kangekaelselt madude püüdmist (kirgede ja ihade näol).
Kuna ta ei mõtle kunagi eeliste ja puuduste üle ega muutu heatahtlikuks, vaatab ta alati kurja kalduvusi.
Sellise (rumala) inimese jaoks on relv ja soomus identsed.
Ema ja isa kohtumine ja paaritumine teeb ema rasedaks, kes lootusrikkaks saades hoiab last oma kõhus.
Ta naudib söödavat ja mittesöödavat ilma igasuguse pärssimiseta ning liigub maa peal ettevaatlikult mõõdetud sammudega.
Ta sünnitab oma kalli poja pärast seda, kui ta oli kümme kuud kandnud teda oma kõhus.
Pärast sünnitust toidab ema last ning ise jääb söömises ja joomises mõõdukaks.
Olles jaganud tavapärast esimest toitu ja piima, vaatab ta teda sügava armastusega.
Ta mõtleb tema toidule, riietele, tonsuurile, kihlumisele, haridusele jne.
Ta viskab peotäie münte üle pea ja annab talle korraliku vanni, saadab ta eksperdi juurde haridust saama.
Nii kustutab ta (oma emaduse) võla.
Vanemad on õnnelikud, et nende poja kihlamistseremoonia sai pidulikuks peetud.
Ema rõõmustab ülimalt ja laulab õnnelaule.
Peigmehe kiidusõnu lauldes ja paari heaolu eest palvetades tunneb ta end väga õnnelikuna, et poeg abiellus.
Pruudi ja peigmehe heaolu ja harmoonia nimel annab ema (jumaluste ees) annetustõotuse.
Nüüd hakkab pruut poega halvasti nõustama, sunnib teda vanematest lahku minema ja järelikult muutub ämm kurvaks.
Unustades (ema) heateod, muutub poeg ebalojaalseks ja läheb vanematega tülli.
Harva on mõni kuulekas poeg nagu mütoloogia Sravan, kes oli kõige kuulekam oma pimedatele vanematele.
Võlunaisest naine oma võludega pani mehele meelehärmi.
Ta unustas vanemad, kes olid ta sünnitanud ja abiellusid.
Olles andnud annetustõotuse ja kaalunud palju häid ja halbu endeid ning soodsaid kombinatsioone, olid tema abielu korraldanud nemad.
Nähes poja ja tütre kohtumisi, olid vanemad tundnud ülirõõmsat.
Seejärel hakkas pruut mehel pidevalt nõu andma oma vanematest loobuda, õhutades, et nad olid türannid.
Unustades vanemate hüved, eraldati poeg koos naisega neist.
Nüüd on maailma eluviis muutunud äärmiselt ebamoraalseks.
Loobudes vanematest, ei suuda Vedade kuulaja mõista nende saladust.
Vanemaid hülgades sarnaneb metsas mediteerimine inimtühjades kohtades ekslemisega.
Jumalate ja jumalannade teenimine ja kummardamine on kasutu, kui inimene on oma vanematest lahti öelnud.
Ilma vanemaid teenindamata pole kuuekümne kaheksas palverännakute keskuses suplemine midagi muud kui keerises keerlemine.
Inimene, kes on oma vanematest lahkunud, tegeleb heategevusega, on korrumpeerunud ja asjatundmatu.
See, kes vanemaid hülgab, võtab ette paastuda, rändab edasi sündide ja surmade ringis.
See mees (tegelikult) ei ole mõistnud Guru ja Jumala olemust.
Looduses nähakse seda loojat, kuid jiv on ta unustanud.
Andes igaühele keha, elutähtsa õhu, liha ja hinge, on Ta loonud ühe ja kõik.
Kingitusena on Ta andnud silmad, suu, nina, kõrvad, käed ja jalad.
Inimene näeb vormi ja värvi läbi silmade ning läbi suu ja kõrvade ta räägib ja kuulab vastavalt Sõna.
Nina haises ja kätega töötades libiseb ta aeglaselt jalgadel.
Ta hoiab hoolikalt juukseid, hambaid, küüsi, trihhoome, hingeõhku ja toitu. Jiv, maitse ja ahnus kontrollivad sind alati maiseid isandaid.
Pidage meeles, et ka Issand vaid üks sajandik sellest.
Pange elujahu sisse pühendumise soola ja muutke see maitsekaks.
Une ja nälja asukohta kehas ei tea keegi.
Las keegi ütleb, kus elab kehas naer, nutt, laul, aevastamine, erutatsioon ja köha.
Kust jõudeolek, haigutamine, luksumine, kihelus, haigutamine, ohkamine, plõksumine ja plaksutamine?
Lootus, soov, õnn, kurbus, loobumine, nauding, kannatus, nauding jne on hävimatud emotsioonid.
Ärkveloleku ajal on seal miljoneid mõtteid ja muresid
Ja sama juurdub sügavalt meeles, kui inimene magab ja unistab.
Ükskõik, millise kuulsuse ja kuulsuse on inimene oma teadlikus seisundis teeninud, jätkab ta ka unes pomisemist.
Inimene, keda juhivad soovid, igatseb ja igatseb intensiivselt.
Inimesed, kes hoiavad seltsi sadhude ja kurjade inimestega, tegutsevad vastavalt guru, gurmati ja pahatahtliku tarkuse järgi.
Inimene tegutseb vastavalt kolmele eluseisundile (lapsepõlv, noorus, vanadus), mis on allutatud safijogile, kohtumisele ja vijogule, lahusolekule.
Tuhanded halvad harjumused pole unustatud, vaid olend, RV tunneb end õnnelikuna, unustades Issanda.
Ta naudib teiste naisega koosolemist, teiste rikkust ja teiste laimu.
Ta on loobunud Issanda nime mäletamisest, armastusest ja pesemisest ega lähe pühasse kogudusse, et kuulata kõnesid ja kirtanit, Issanda kiidukõnesid.
Ta on nagu see koer, kes küll kõrgel positsioonil olles jookseb jahuveskeid lakkuma.
Kuri inimene ei hinda kunagi eluväärtusi.
Üks taimestik koosneb kõigist juurtest, lehtedest, lilledest ja viljadest.
Sama tuli elab kirjudes esemetes.
Lõhn on sama, mis jääb sinna erinevate toonide ja vormidega materjalidesse.
Tuli väljub bambuste seest ja lööb kogu taimestiku tuhaks.
Erinevat värvi lehmadele antakse erinevad nimed. Lüpsja karjatab neid kõiki, kuid iga lehm, kes tema nime kuulab, liigub helistaja poole.
Iga lehma piima värvus on sama (valge).
Vigu ei näe ghee ja siidi puhul, st ei tohiks minna kastide ja sortide klassidesse; tuleks tuvastada ainult tõeline inimkond.
0 mees, pidage meeles selle kunstiloomingu kunstnikku!
Maa elab vees ja lõhn lilledes.
Lagunenud seesamiseemned, mis segunevad lilleessentsiga, pühitsetakse lõhnava lõhnana.
Pime mõistus käitub isegi pärast füüsiliste silmadega vaatamist nagu pimeduses elav olend, st. inimene on vaimselt pime, kuigi ta näeb füüsiliselt.
Kõigil kuuel aastaajal ja kaheteistkümnel kuul tegutseb üks ja sama päike, kuid öökull seda ei näe.
Mälestamine ja mediteerimine kasvatavad lillekanni ja kilpkonna järglasi ning Issand annab elatist ka kivide ussidele.
Isegi siis ei mäleta olend (inimene) seda Loojat.
Nahkhiir ja öökull ei näe päevavalguses midagi.
Nad näevad ainult pimedas öös. Nad vaikivad, kuid rääkides on nende hääl kurja.
Manmukhid jäävad ka öösel ja päeval pimedaks ning teadvuseta, jätkavad ebakõlade kustutamist.
Nad korjavad üles puudused ja jätavad eelised välja; nad lükkavad teemandi tagasi ja valmistavad ette kivide nööri.
Neid pimedaid kutsutakse sujOnideks, õppinud ja intelligentseteks. Oma rikkuse uhkusest läbi imbunud nad hädaldavad ja nutavad.
Ihast, vihast ja antagonismist haaratuna pesevad nad oma plekilise lina nelja nurka.
Nad ei vabane kunagi oma kiviste pattude koorma kandmisest.
Akk-taim kasvab liivastel aladel ja vihma ajal kukub näkku.
Lehte riisudes niriseb sealt välja piima, kuid joomisel osutub see mürgiks.
Kaun on akki kasutu vili, mis meeldib vaid rohutirtsudele.
Mürk lahjeneb akk-piimaga ja (vahel) sanke hammustatud inimene saab selle mürgist terveks.
Kui kits karjatab sama akki, annab ta nektaritaolist joogipiima.
Madudele antav piim röhitseb ta koheselt mürgi kujul välja.
Kuri inimene maksab talle tehtud hea eest kurja.
Lihunik tapab kitse ja selle liha soolatakse ja nööritakse vardasse.
Kits ütleb naerdes tapmisel, et olen sellesse seisundisse jõudnud ainult akk-taime lehtede karjatamiseks.
Aga kuidas saavad need, kes noaga kõri läbi lõikavad, (looma) liha söövad?
Keele väärastunud maitse on hammastele kahjulik ja kahjustab suud.
Võõra rikkuse, keha ja laimu nautijast saab mürgine amfisbaena.
Seda madu juhib Guru mantra, kuid manmukh, kellel puudub Guru, ei kuula kunagi sellise mantra hiilgust.
Edasi liikudes ei näe ta kunagi enda ees auku.
Kuri tüdruk ise ei käi äia juures, vaid õpetab teisi äia juures käituma.
Lamp võib maja valgustada, kuid see ei suuda hajutada enda all olevat pimedust.
Lambi käes kõndiv mees komistab, sest selle leeg pimestab teda.
See, kes püüab näha oma käevõru peegeldust avast;
Sama käe pöidlal kantav peegel ei näe seda vaevalt ega näita seda teistele.
Kui ta nüüd ühes käes peeglist ja teises lambist kinni haaraks, komistaks ta auku.
Kahepoolne mõtlemine on kuri panus, mis lõpuks põhjustab lüüasaamist.
Kangekaelne mitteujuja upub ja sureb isegi nektaripaagis.
Tarkade kivi puudutades ei muutu teine kivi kullaks ega saa olla kaunistuseks.
Madu ei viska oma mürki välja, kuigi võib jääda sandlipuuga läbi põimunud kõigi kaheksa kella (päev ja öö).
Hoolimata meres elamisest jääb merikarp tühjaks ja õõnsaks ning nutab (puhumisel) kibedasti.
Öökull ei näe midagi, samas kui päikesepaistel pole midagi peidus.
Manmukh, mõistusele orienteeritud, on väga tänamatu ja talle meeldib alati nautida teispoolsuse tunnet.
Ta ei hinda kunagi oma südames seda Loojat Issandat.
Rase ema tunneb, et temast sünnib lohutust andev väärt poeg.
Parem on tütar kui vääritu poeg, ta rajaks vähemalt võõra kodu ja ei tuleks tagasi (et ema pahandust teha).
Kurjast tütrest on emane madu parem, kes sööb oma järglasi tema sündides (et poleks rohkem madusid, kes teistele halba teeksid).
Kui emane madu, on nõid parem, kes tunneb end küllastunud pärast oma reetliku poja söömist.
Isegi madu, brahmanide ja lehmade hammustus, istus Guru mantrat kuulates vaikselt korvis.
Kuid mitte ükski pole võrreldav (kurjuse poolest) gurudeta inimesega kogu Looja loodud universumis.
Ta ei tule kunagi oma vanemate ega Guru varjupaika.
See, kes ei tule Issanda Jumala varjupaika, on võrreldamatu isegi miljonite inimestega ilma Guruta.
Isegi gurudeta inimesed tunnevad häbelikkust, nähes meest, kes räägib oma Gurust halba.
Parem on lõviga silmitsi seista kui selle renegaat mehega kohtuda.
Tõelisest Gurust eemalduva inimesega tegelemine tähendab katastroofi kutsumist.
Sellise inimese tapmine on õiglane tegu. Kui seda ei saa teha, tuleks ise ära kolida.
Tänamatu inimene reedab oma peremehe ja tapab reeturlikult braahmanid ja lehmad.
Selline renegaat ei ole. väärtuselt võrdne ühe trihhoomiga.
Paljude aastate pärast saabub kord inimkeha omaksvõtmiseks.
Tõeliste ja intelligentsete inimeste perre sündimine on haruldane õnnistus.
Peaaegu haruldane on olla terve ja omada heatahtlikke ja õnnelikke vanemaid, kes suudavad lapse heaolu eest hoolitseda.
Haruldane on ka püha kogudus ja armastav andumus, gurrnukhide naudinguvili.
Kuid viie kurja kalduvuse võrku sattunud Jiv kannab surmajumala Yama rasket karistust.
Dživi olek muutub samasuguseks, mis rahvahulka sattunud jänesel. Kui täring on teiste käes, läheb kogu mäng pöördesse.
Yama nui kukub kahes hasartmängus mängivale jivile pähe.
Selline rändetsüklisse takerdunud olend kannatab maailmamerel häbipleki all.
Nagu mängur, kaotab ta ja raiskab oma väärtuslikku elu.
See maailm on mäng piklike täringutega ja olendid liiguvad maailmamerest sisse ja sealt välja.
Gurmukhid ühinevad pühade meeste ühendusega ja sealt viib täiuslik Guru (Jumal) nad üle.
See, kes pühendab end Gurule, muutub vastuvõetavaks ja Guru hajutab oma viis kurja kalduvust.
Gurmukh jääb vaimsesse rahuolekusse ja ta ei mõtle kunagi kellelegi halvasti.
Häälestades teadvust Sõnaga, liiguvad gurmukid erksalt kindlate jalgadega Guru teel.
Need sikhid, kes on Lord Gurule kallid, käituvad kooskõlas moraali, usuliste pühakirjade ja Guru tarkusega.
Guru vahenditega stabiliseeruvad nad iseendas.
Bambus ei muutu lõhnavaks, kuid igeme jalgade pesemisel saab see ka võimalikuks.
Klaas ei muutu kullaks, kuid filosoofikivi mõjul Guru kujul muutub klaas ka kullaks.
Siid-puuvillapuu peaks olema viljatu, kuid ka see (Guru armust) muutub viljakaks ja annab igasuguseid vilju.
Kuid manmuhhid nagu varesed ei muutu kunagi mustast valgeks, isegi kui nende mustad juuksed muutuvad valgeks, st nad ei lahku oma olemusest isegi kõrges eas.
Kuid (Kummide armu tõttu) muutub vares luigeks ja korjab söömiseks hindamatuid pärleid.
Püha kogudus, mis muudab metsalised ja vaimud jumalateks, paneb nad mõistma Guru sõna.
Need õelad, kes on süvenenud duaalsuse mõttes, ei ole tundnud Guru hiilgust.
Kui juht on pime, röövitakse tema kaaslastelt kindlasti nende asjad.
Minusugust tänamatut inimest ei ole ega tule.
Keegi ei ela end kurjadest vahenditest ja minusugusest kurjast inimesest.
Pole olemas sellist laimajat nagu mina, kes kannaks peas Guru laimu rasket kivi.
Keegi pole metsik usust taganeja nagu mina, kes pöördub Guru juurest ära.
Mitte keegi teine pole minusugune kuri inimene, kellel on vaen inimestega, kellel pole vaenulikkust.
Ükski reetlik inimene pole minuga võrdne, kelle transs on nagu kraana, kes korjab toiduks kala.
Minu keha, kes ei tea Issanda nime, sööb mittesöödavat ja sellel olevat kivist pattude kihti ei saa maha võtta.
Ükski pätt pole nagu mina, kes guru tarkuse hülgamisel on sügavalt kiindunud pahelisusesse.
Kuigi mu nimi on jünger, pole ma kunagi (Guru) Sõna üle mõtisklenud.
Nähes minusuguse usust taganeja nägu, muutuvad usust taganejad sügavamalt juurdunud usust taganejateks.
Kõige hullematest pattudest on saanud mu armastatud ideaalid.
Pidades neid usust taganejateks, mõnitasin neid (kuigi olen neist hullem).
Minu pattude lugu ei saa kirjutada isegi Yama kirjatundjad, sest minu pattude ülestähendus täidaks seitse merd.
Minu lood korrutataks veelgi rohkem, millest igaüks on kahekordselt häbiväärne kui teine.
Nii palju olen ma teisi nii tihti matkinud, et kõik pätid tunnevad minu ees häbi.
Kogu loomingus pole keegi minust halvem.
Majana oli Laildi maja koera vaadates võlutud.
Ta kukkus koera jalge ette, nähes, millised inimesed möirgavad naerma.
(Moslemi)bardidest sai üks bard Baia (Nanaki) jünger.
Tema kaaslased kutsusid teda koerbardiks, isegi koerte seas madalaks.
Guru sikhid, kes olid Sõna (Brhm) kosilased, võtsid selle niinimetatud koerte koera vastu.
Hammustamine ja lakkumine on koertele omane, kuid neis ei ole armumist, reetlikkust ega needust.
Gurmukid on ohvrid pühale kogudusele, sest see on heatahtlik isegi kurjade ja kurjade inimeste suhtes.
Püha kogudus on tuntud oma maine poolest langenute ülendajana.