Üks Oankar, algenergia, realiseeriti jumaliku juhendaja armu kaudu
Guru on täiusliku Brahami koopia, kes on ilmumatu ja hävimatu.
Sõna Guru (ja mitte tema keha) transtsendentsest Brahmist, kes elab pühas koguduses.
Sadhude seltskond on tõe elupaik, kus luuakse võimalus armastavaks pühendumiseks.
Siin jutlustatakse kõigile neljale varnale ja tuuakse rahva ette Guru (Gurmati) tarkust.
Ainult siin jalgu puudutades ja jalgade tolmuks muutudes saavad gurmukid distsipliini järgijateks.
Muutudes lootustes neutraalseks, lähevad inimesed püha koguduse kaudu maiast kaugemale.
Guru jüngriks olemine on väga peen tegevus ja see on nagu maitsetu kivi lakkumine.
See on õhem kui juuksed ja teravam kui mõõga tera.
Miski pole sellega võrdne olevikus, minevikus ja tulevikus.
Sikhismi majas duaalsus kustutatakse ja inimene saab selle Ühega üheks.
Inimene unustab mõtte teisest, kolmandast, millal ja miks.
Kõikidest soovidest loobudes tunneb inimene rõõmu ühe Issanda lootusest.
Teed, mis viib Guru (Gurmat) kasuliku tarkuse omaksvõtmiseni, on tuntud kui Gurmukh-tee.
Selles õpetatakse elama Issanda tahtes ja mõtisklema Guru Sõna üle.
Meistri tahe tuleb olla armastatud ja kõigis mõtetes läbib vormitu Issanda.
Kuna armastus ja aroom ei jää varjatuks, ei jää ka Gurmukh varjatuks ja paneb end altruistlikele tegevustele.
Ta imeb endasse usku, rahulolu, ekstaasi ja oskusi.
Gurmukh hävitab ego ja vallutab selle.
Pidades end külaliseks, veedab sikh oma elu armastavas andumuses.
Nad (sikhid) jäävad tundmatuks, et petta ja ego oma meelest välja tõmmata.
Nende tõeline käitumine on kohtleda end siin maailmas külalistena.
Gurmukhi eesmärk on teenimine ja Issand armastab ainult sellist tegevust.
Ühendades teadvuse Sõnas, reformivad nad kogu perekonda (maailma kujul).
Püha koguduse kaudu saavad nad puhtaks ja vormituks ning kinnistuvad tasakaalustumise viimasel etapil.
Süütades oma meeltes ülimat valgust, jääb gurmukh ülima transi seisundisse neelduma.
Kui ta võtab oma mõtetes ülima reaalsuse (Issand), hakkab löömata meloodia helisema.
Altruismi teadvustamine on nüüd tema südames Jumala kõikjalolevuse tunne.
Guru õpetustest inspireerituna saavutab gurmukh kartmatuse seisundi.
Distsiplineerides end pühade seltskonnas ehk kaotades oma ego, meenutab ta Issandat ühemõttelise pühendumusega.
Nii, sisenedes siit maailmast vaimsesse maailma, kehtestab ta end lõpuks oma tegelikus olemuses.
Nagu ka peegeldus peeglist. Ta näeb maailmas iseennast.
See täiuslik Issand on olemas kõigis minades; võhiklik inimene otsib Teda väljastpoolt, kui kuu näeb oma peegeldust vees ja tunneb, et see on seal.
Issand ise on seal piimas, lehmas ja ghees.
Lilledelt aroomi võtmine on nende maitseks Tema ise.
Tema enda fenomen on seal puidus, tules, vees, maas ja lumes.
Täiuslik Issand elab kõigis minades ja teda kujutab haruldane gurmukh.
Harv on gurmukh, kes keskendub Gurule ja saavutab jumaliku nägemise.
Ta on juveliir, kes suudab nii katsetada kui ka hoida ehteid vooruste hulgas.
Tema mõistus muutub puhtaks nagu rubiin ja ta jääb püha kogudusega seotud.
Tema mõistus muutub puhtaks nagu rubiin ja ta jääb püha kogudusega seotud.
Ta on elus olles surnud, st pöörab näo kurjade kalduvuste eest.
Täielikult ülimas valguses sulandudes mõistab ta nii ennast kui ka Issandat.
Muusikast ja helist (sõnast) vaimustunud Guru jünger saab täis rahulikke omadusi.
Tema teadvus sulandub Sõnaga ja tema meel stabiliseerub löömata meloodias.
Guru mängib jutluse instrumendil, mida kuulates mõistus riietub kõrgeima tasakaaluseisundiga (Issanda ees tantsida).
Guru sikh, kes häälestub õpetamisinstrumendile, osutub lõpuks Guru sõna mängijaks.
Nüüd mõistab kõiketeadja Issand oma eraldatuse piinasid.
Jünger muutub Guruks ja guru jüngriks samal viisil, kuna tegelikult on ka teemantlõikur teemant.
Gurmukhi suursugusus seisneb selles, et ta on filosoofide kivi, teeb igaühest filosoofide kivi.
Kuna teemant lõikab teemant, sulandub gurmukhi valgus Ülimasse Valgusesse.
Tema teadvus on häälestatud Sõnale, kui mängija meel pilli neelab.
Nüüd saavad jünger ja Guru identseks. Nad muutuvad üheks ja ühinevad üksteisega.
Inimesest sündis inimene (Guru Nanakist Guru Angadini) ja temast sai kõrgem mees.
Ühe hüppega maailma läbides sulandus ta kaasasündinud teadmistesse.
See, kes näeb tõelist Gurut, on näinud Issandat.
Pannes oma teadvuse Sõnasse, keskendub ta iseendale.
Nautides Guru lootosjalgade lõhna, muudab ta end sandaaliks.
Lootosjalgade nektarit maitstes läheb ta erilisse imelisse olekusse (üliteadvusesse).
Nüüd kooskõlas Gurmatiga, Guru tarkusega, ületab ta meele stabiliseerimisel vormide ja kujundite piirid.
Jõudes püha koguduseni, tõe asupaika, muutub ta ise selle hoomamatu ja kirjeldamatu Issanda sarnaseks
See, kes näeb silmade seest, on tegelikult vaadeldav ka väljast.
Teda kirjeldatakse sõnade kaudu ja Ta on teadvuses valgustatud.
Guru lootosjalgade lõhna pärast naudib mõistus, saades mustaks mesilaseks, naudingut.
Mida iganes pühas koguduses saavutatakse, ta ei pääse sellest eemale.
Pannes mõistuse Guru õpetustesse, muutub mõistus ise vastavalt Guru tarkusele.
Tõeline Guru on selle transtsendentaalse Brahmi vorm, kes on väljaspool kõiki omadusi.
Ta on nägemine silmades ja hingamine ninasõõrmes.
Ta on teadvus kõrvades ja maitse keelel.
Kätega Ta töötab ja saab teekaaslaseks.
Gurmukh on saavutanud rõõmu vilja pärast seda, kui on teadvusega Sõna seganud.
Iga haruldane gurmukh jääb maia mõjudest eemale.
Püha kogudus on sandaalipuu, mille külge igaüks saab sandaali
Kuidas tuntakse Ilmumatu dünaamilisust?
Kuidas saab jutustada lugu sellest kirjeldamatust Issandast?
Ta on imeline enda ime jaoks.
Imelise teostuse absorbendid tunnevad end elevil.
Ka veedad ei mõista seda saladust ja isegi Sesanag (mütoloogiline madu, millel on tuhat kapuutsi) ei saa teada selle piire.
Vahigurut, Jumalat, tunnustatakse Guru Gurbani Sõna retsiteerimise kaudu.
Kui kiirteel sõitev treener läheb mööda rööbasteid,
Pühas koguduses järgitakse jätkuvalt Issanda jumalikku korraldust (hukam) ja tahet.
Nagu tark hoiab raha tervena kodus
Ja sügav ookean ei jäta oma üldist olemust;
Kui rohi tallatakse jalge alla,
Nagu see (maa) võõrastemaja on Manasarovar ja Guru jüngrid on luiged
Kes kirtani kujul, lauldes pühasid hümne, söövad Guru Sõna pärleid.
Kui sandaalipuu püüab end metsa varjata (kuid ei saa peitu jääda),
Tarkade kivi, mis on identne tavaliste kividega mägedes, veedab oma aega peidus.
Seitse merd on nähtavad, kuid Manasarovar jääb tavalistele silmadele nähtamatuks.
Parijat, soovide täitmise puu, hoiab end samuti nähtamatuna;
Kamaddhenu, soove täitev lehm, elab samuti selles maailmas, kuid ei pane end kunagi tähele.
Samamoodi, miks peaksid need, kes on omaks võtnud tõelise Guru õpetused, end mistahes hulka arvama.
(Salisai = võta. Sarisai = kokkuvõte.)
Silmad on kaks, kuid nad näevad ühte (Issand).
Kõrvad on kaks, kuid need toovad esile ühe teadvuse.
Jõel on kaks kallast, kuid need on veeühenduse kaudu üks ja ei ole eraldi.
Guru ja jünger on kaks identiteeti, kuid üks shabad, Sõna tungib läbi nende mõlema.
Kui Guru on jünger ja jünger Guru, kes suudab teise mõistma panna.
Kõigepealt jutlustab talle Guru, kes paneb jüngri tema jalgade lähedale istuma.
Rääkides talle püha koguduse ja dharma elupaiga erinevusest, pannakse ta (inimkonna) teenistusse.
Armastava andumusega teenides tähistavad Issanda teenijad tähtpäevi.
Teadvust Sõnaga häälestades, hümnide laulmise kaudu kohtutakse tõega.
Gurmukh kõnnib Tõe teed; Praktiseerides Tõde ületab ta Maailma ookeani.
Nii saab tõetruu tõe kätte ja seda saades kustutatakse ego.
Pea on kõrgel ja jalad madalal, kuid pea kummardub siiski jalgadele.
Jalad kannavad suu, silmade, nina, kõrvade, käte ja kogu keha koormat.
Siis, jättes kõrvale kõik kehaorganid, kummardatakse ainult neid (jalgu).
Nad käivad iga päev Guru varjupaigas asuvas pühas koguduses.
Seejärel jooksevad nad altruistlike tööde eest ja teevad tööd maksimaalselt ära.
Paraku! Kas see oli nii, et minu nahast kingi kasutasid Guru sikhid.
Igaüks, kes saab selliste (ülemate voorustega) inimeste jalgadelt tolmu, on õnnelik ja õnnistatud.
Kuna maa on kontinendi, dharma ja alandlikkuse kehastus,
See jääb jalge alla ja see alandlikkus on tõsi ja mitte vale.
Keegi ehitab sellele jumala templi ja mõni kogub sellele prügihunnikuid.
Kõik, mida külvatakse, saadakse vastavalt sellele, kas see on mango või lasuri, kleepuv vili.
Olles elus surnud, st kustutades ego minast, ühinevad gurmukid gurmukhidega pühas koguduses.
Need muutuvad pühade meeste jalgade tolmuks, mis tallatakse jalge alla.
Kui vesi voolab allapoole ja võtab endaga kaasa igaühe, kes sellega kokku puutub (ja teeb ta ka alandlikuks),
Kõik värvained segunevad vees ja see muutub iga värviga üheks;
Ego kustutamine teeb altruistlikke tegusid;
See ei upu puitu, pigem paneb raua endaga ujuma;
See loob õitsengu, kui vihmaperioodil sajab.
Niisamuti saavad pühad elus surma, st eemaldavad oma ego, muutes nende maailmaletuleku viljakaks.
Kui jalad on ülespoole ja pea allapoole, juurdub puu ja seisab liikumatult.
Ta talub vett, külma ja päikest, kuid ei pööra nägu enesesuremisest.
Selline puu on õnnistatud ja saab vilja täis.
Kivide eemaldamisel annab vilja ja ei sega isegi saagimismasina all.
Kurjad teevad jätkuvalt kurje tegusid, samas kui õrnad jäävad hõivatuks heade tegudega.
Maailmas on harva inimesi, kes oma püha südamega kurjale head teevad.
Lihtrahvast petab aeg ehk nad muutuvad vastavalt kellaajale, kuid pühadel meestel õnnestub aega petta ehk nad jäävad aja mõjust vabaks.
Jünger, kes jääb surnuks (lootuste ja soovide seas), siseneb lõpuks Guru hauda, st ta muudab end Guruks.
Ta ühendab oma teadvuse Sõnaga ja kaotab oma ego.
Võttes vastu puhkamispaigana keha maa kujul, laotab ta selle peale vaimumati.
Isegi kui ta jalge alla tallatakse, käitub ta Guru õpetuse järgi.
Olles läbi imbunud armastavast andumusest, muutub ta alandlikuks ja stabiliseerib oma meelt.
Ta ise liigub püha koguduse poole ja Issanda arm sajab tema peale.