Üks Oankar, algenergia, realiseeriti jumaliku juhendaja armu kaudu
Sellesse maailma sündinud gurmukh, kes muutub süütuks ja teadmatuks, kardab end Issanda ees.
Guru õpetust omaks võttes saab Guru sikhiks ja end armastavas andumuses toetades elab puhas ja intelligentne elu.
Pärast selle kuulamist ja mõistmist võtab e omaks Guru õpetused ja isegi au teenimine on jätkuvalt alandlik.
Vastavalt Guru õpetustele kummardab ta e sikhe ja puudutab nende jalgu ning nende virtus-teed järgides saab temast kõigi lemmik.
Guru õpetust ei unusta sikhid kunagi ning olles õppinud end mööduvaks külaliseks pidama, veedab siin (eesmärgipäraselt) oma elu.
Guru sikhid räägivad armsalt ja peavad alandlikkust õigeks eluviisiks.
Gurmukhi, gurule orienteeritud inimene teenib elatist raske tööga ja jagab oma toiduaineid teiste ummi sikhidega.
Nägemus gurmukhist jääb tema ihale Jumala pilguheite järele ja tänu sabadi valvsale mõistmisele omandab ta tarkust.
Olles vankumatu piparmündi, heategevuse ja pesemise üle mediteerides, säilitab ta oma mõtete, kõne ja tegude koordinatsiooni.
Guru sikh räägib vähem, magab vähem ja sööb vähe.
Teiste keha (naise) ja varanduse hülgamine väldib teiste laimu kuulamist.
Ta aktsepteerib võrdselt Guru kohalolekut nii sabadis (Sõnas) kui ka pühas koguduses.
Üksmeelselt jumaldab ta ühte Issandat ja ilma kahesuseta tunneb ta rõõmu Issanda tahtest.
Vaatamata oma kõikidele võimetele peab gurmukh end tasaseks ja alandlikuks.
See, kes ei näe gurmuhhi suursugusust, on oma silmadest hoolimata pime.
See, kes ei mõista gurmukhi ideed, on oma kõrvadest hoolimata kurt.
Ta, kes ei laula Gurmukhi hümne, on loll, kuigi tal on keel.
Ilma Guru lootosjalgade lõhnata peaks ta oma armsast ninast hoolimata olema kärbitud ninaga (jultunud näoga).
Inimene, kellel puudub Gurmukhi teenimistunne, on hädaldav invaliid, vaatamata tervetele kätele ja ta nutab edasi.
See, kelle südames Guru tarkus ei püsi, on loll, kes ei leia kusagilt peavarju.
Idioodil pole kaaslast.
Öökull puudub läbimõeldud mõistmine ja elupaikadest lahkuv elab mahajäetud kohtades.
Lohele ei saa tekste õpetada ja rottide söömine lendab terve päeva.
Isegi sandaalipuidust aias viibides ei muutu egoistlik bambus lõhnavaks.
Kuna merikarp jääb meres elades tühjaks, rikub inimene, kellel puudub guru (gurmati) tarkus, oma keha.
Puuvillane siidipuu ei kanna vilja, kuigi see värvitu võib oma suursugususega uhkustada.
Ainult lollid kaklevad tühiste asjade pärast.
Pimedale peeglit näitav juuksur ei saa kunagi tasu.
Kurdi ees laulmine on asjatu ja samuti ei kingi ihne oma mehele rüü.
Kui tummaga mõnes küsimuses nõu pidada, läheb asi hullemaks ja ta ei oska vastata.
Kui haistmismeeleta inimene läheb aeda, ei saa ta aednikku auhinda soovitada.
Kuidas sai invaliidiga abielus naine teda omaks võtta.
Seal, kus kõigil teistel on õiglane kõnnak, nähtaks lonkat, kuidas ta ka ei teeskleks.
Seega ei jää loll kunagi varjatuks ja ta paljastab end kindlasti.
Isegi pärast sada aastat vees viibimist ei saanud kivi üldse märjaks.
Vihma võib küll neli kuud pidevalt sadada, aga põllul kivi ei tärkaks.
Kivi lihviv sandaal, ei kulu kunagi ära nagu sandaal.
Lihvimiskivid lihvivad alati materjali, kuid ei tea kunagi jahvatatud asjade maitsest ja voorustest.
Lihvimiskivi liigub ringi tuhandeid kordi, kuid ei tunne kunagi nälga ega janu.
Kivi ja kannu suhe on selline, et kann peab hukkuma olenemata sellest, kas kivi kannu põrkub või vastupidi.
Loll ei mõista kuulsuse ja kuulsuse erinevust.
Tavaline kivi võib filosoofi kiviga kokku puutuda, kuid see ei muutu kullaks.
Kividest ekstraheeritakse teemante ja rubiine, kuid viimaseid ei saa kaelakeeks nöörida.
Juveele kaalutakse raskustega, kuid viimased ei saa juveelidega võrrelda.
Kaheksa metalli (sulamit) jäävad kivide vahele, kuid need muutuvad kullaks ainuüksi filosoofikivi puudutamisel.
Kristallkivi särab paljudes värvides, kuid jääb siiski vaid kiviks.
Kivil ei ole ei lõhna ega maitset; kõva südamega inimene lihtsalt hävitab ennast.
Rumal kurdab oma rumaluse pärast edasi.
Kui madu peas on kalliskivi ja ta ei tea seda, jääb madu mürki täis.
On teada, et muskus jääb hirve kehasse, kuid nuusutab seda meeletult põõsastes.
Pärl elab kestas, kuid kest ei tea saladust.
Lehma nisade külge kinni jäänud puuk ei võta piima, vaid imeb ainult verd.
Vees elades ei õpi kraana kunagi ujuma ja kivi ei saa erinevates palverännakute keskustes pesemisele vaatamata ujuda ega üle minna.
Seetõttu on tarkade inimeste seltskonnas kerjamine parem kui Hootsiga koos kuningriigi valitsemine.
Sest kes ise on võlts, see rikub ka puhta ära.
Koer ainult hammustab ja lakub, aga kui ta hulluks läheb, hakkab inimese mõistus teda kartma.
Külm või kuum kivisüsi muudab käe mustaks või põletab selle.
Madu püütud mutt muudab ta pimedaks või pidalitõbseks.
Kasvaja kehas tekitab opereerimisel valu ja kui seda puutumata hoida, tekitab see piinlikkust.
Kurjast pojast ei saa keelduda ega ta ei saa peres kohaneda.
Seetõttu ei tohiks rumalat armastada ja kuigi vaenu tema vastu tuleks vältida, tuleks säilitada tema suhtes eraldatus.
Vastasel juhul tekivad kannatused mõlemal viisil.
Kui elevant oma keha peseb ja veest välja tulles, loobib ta selle üle muda;
Kuna nisu vältiv kaamel sööb vähe erinevaid maisi nimega java-s;
Hullu mehe nimmeriiet kannab ta vahel vööl ja vahel peas;
Invali käsi läheb kord haigutamisel tagumikule ja sama teine kord suhu;
Sepa näpitsad pannakse mõnikord tulle ja järgmisel hetkel vette;
Kurjus on kärbse olemus, ta eelistab lõhnale ebameeldivat lõhna;
Samamoodi ei saa loll midagi.
Foolish satub lõksu ja valetab
Papagoi ei lahku ridvast ja sellesse sattunud nutab ja hädaldab.
Ka ahv ei jäta peotäit maisi (kannu) ja kannatab tantsides ja hambaid kiristades uksest ukseni.
Eesel ka peksmise korral lööb ja praagib valjult, kuid ei heida oma kangekaelsust.
Koer ei jäta jahuveskit lakkuma ja saba tõmmatuna ei pöördu kunagi sirgeks.
Rumalad uhkeldavad rumalalt ja peksavad rada, kuni madu on minema läinud.
Isegi kui neid alandavad peast ära võetud turbanid, peavad nad end oma tagatistest paremaks.
Pime loll võitleb finišini, kui teda nimetatakse pimedaks (intellektuaalselt) ja tunneb meelitust, kui teda kutsutakse silmaks (targaks).
Teda lihtsameelseks nimetades tunneb ta end hästi, kuid ta ei räägiks inimesega, kes ütleb talle, et ta on rumal inimene.
Ta naeratab, kui teda kutsutakse (kõikide) koorma kandjaks, kuid tunneb end vihaselt, kui talle öeldakse, et ta on lihtsalt härg.
Vares tunneb paljusid oskusi, kuid ta kireb ja sööb väljaheiteid.
Halbadele kommetele viitab rumal kui heale käitumisele ja nimetab kassi kõvenenud väljaheiteid lõhnavaks.
Nagu šaakal, kes ei jõua puu otsas viinamarju ja sööb, sülitab neist üle, nii on ka loll.
Rumal inimene on pime järgija nagu lambad ja tema jõhker jutt rikub tema suhted kõigiga.
Halvim võimalik puude hulgas on riitsinus, mis ennast vääritult märkab.
Pidd jiu, väga väike lindude seas hüppab ühelt oksalt teisele ja tunneb end palju täispuhutuna.
Ka lammas oma põgusa... nooruse ajal pläriseb kõvasti (uhkelt).
Anus tunneb uhkust ka selle üle, et teda kutsutakse üheks elundiks nagu silm, kõrv, nina ja suu.
Isegi siis, kui naine ta kodust välja visati, riputab mees oma värina uksele (et näidata oma mehelikkust).
Samamoodi tunneb inimeste seas loll, kellel puuduvad kõik voorused, enda üle uhkust ja püüab visalt tähelepanu saada.
Koosolekus näeb ta ainult iseennast (ja mitte teiste tarkust).
Rumal on see, kes ei saa asjast aru ega räägi hästi.
Temalt küsitakse midagi muud ja ta vastab hoopis millegi muu kohta.
Kui ta on halvasti nõus, tõlgendab ta seda valesti ja toob mõistusest esile vastupidise tähenduse.
Ta on suur idioot, kes ei saa aru ja olles teadvuseta, on alati üllatunud ja segaduses.
Ta ei pea kunagi südames närimiskummi tarkust ja peab oma kurja mõistuse tõttu oma sõpra vaenlaseks.
Tarkuse mitte minna mao ja tule lähedale, võtab ta muidu ja muudab vooruse vägisi paheks.
Ta käitub nagu imik, kes ei tunne oma ema ära ning nutab ja kuseb.
See, kes jätab raja kõrvale, järgib jälitamata raiskamist ja peab oma juhti eksinud, on rumal.
Paadis istudes hüppab ta impulsiivselt voolu.
Aadlike seas istudes on ta oma haige jutu tõttu paljastatud.
Targad, keda ta peab rumalaks ja varjab oma käitumist targana.
Nagu nahkhiir ja helendav uss, kirjeldab ta päeva kui öö.
Kummi tarkus ei asu kunagi rumala inimese südames.
Arst, et ravida emast kaamelit kurku kinni jäänud melonist, purustas meloni kurku, lüües oma nuia ja uhmriga vastu kaela.
Tema teenija (kes vaatas) arvas, et on selle kunsti valdanud ja tappis sama protsessiga vana haige naise, põhjustades naiste seas üldist hädaldamist.
Inimesed haarasid teeskleva arsti kinni ja andsid ta kuninga ette, kes käskis teda põhjalikult peksa, mille peale ta mõistusele tuli.
Ülekuulamisel tunnistas ta kõik asjaolud üles ja seega paljastati tema valetamine.
Targad viskasid ta välja, kuna klaasitükk ei saa juveelidega võrrelda.
Lollil pole mõtet nagu bambus ei saa kunagi võrduda suhkrurooga.
Tegelikult on ta loom, kes on sündinud inimese kujul.
Pankuri poeg teenis Mahadevit ja sai õnnistuseks (rikkuse saavutamise).
Rikkus tuli tema majja grammatika traditsiooni sadhude varjus.
Kui neid peksti, kerkisid tema majja rahahunnikud.
Seda stseeni nägi ka majas töötav juuksur, kes rahutuks muutudes kaotas une.
Võimalust kasutades tappis ta kõik sadhud ja süütute ohvrite asi jõudis kohtusse.
Juustest kinni hoides sai ta peksa. Nüüd, millise jõuga ta sellest sidurist päästetud annab.
Rumal külvab seemneid väljaspool hooaega (ja kannab kahju).
Arutelu Gangu, naftamehe ja pandiidi vahel olid tunnistajaks üks ja kõik.
Ühe sõrme näitamine Gangile/pandiidile näitas, et Issand on üks. Kuid Gangu arvas, et tahab oma (Ganges) ühe silma välja tõmmata ja seepärast näitas ta kahte sõrme, mis näitas, et toob välja mõlemad oma (panditi) silmad.
Kuid pandiit arvas, et Gangu vihjab Issanda kahele dimensioonile - nirgunile (üle kõigi vooruste) ja sagunile (koos kõigi voorustega).
Pandit tõstis nüüd viis sõrme, et näidata, et Tema kaks vormi on tingitud viiest elemendist, kuid arvestades, et pandit näitab, et viie sõrmega kriimustab ta Gangu nägu,
Gangs vehkis rusikaga, näidates, et ta tapab ta rusikalöögiga. Nüüd tundis pandit, et teda hakati mõistma, et viie elemendi ühtsus oli loomise põhjus.
Ekslikult võttis pandit oma lüüasaamise vastu ja kukkus vastase jalge ette ning lahkus paigalt. Tegelikult oli loll tahtnud silmad välja tuua ja rusikaga rünnata, kuid pandit tõlgendas seda teisiti.
Nii osutus isegi pandit oma spetsiifilise mõtlemise tõttu lolliks.
Kaevu peal vanni võtnud inimene unustas oma turbani ja naasis palja peaga koju.
Nähes tema ebakorrektset käitumist (palja peaga olemist), hakkasid rumalad naised nutma ja hädaldama (Nähes turbanita peremeest, oletasid nad, et perekonnas on surnud).
Nutteid naisi nähes hakkasid ka teised leinama. Inimesed kogunesid ja järjekorras istudes hakati perele kaastunnet avaldama.
Nüüd küsis leinajuhtimise aeg-ajalt juhatav juuksur, keda tuleb nutma ja kelle tühjendamist juhtida ehk mis on surnute nimi.
Peretütar vihjas äiale, et ta sellele küsimusele vastust otsiks (kuna ta leiti palja peaga.
Siis avalikustas ta fakti, et ta lihtsalt unustas turbanit kanda).
Lollide koosluses toimub selline kaagutamine (sest ka üht häält kuulavad varesed hakkavad ühiselt kaakuma).
Isegi kui varjust ja päikesepaistest räägitakse, ei saa loll sellest aru.
Silmaga ei suuda ta vahet teha messingil ja pronksil või kullal ja hõbedal.
Ta ei tea, mis maitse erinevus on ghee-poti ja õlianuma vahel.
Päev ja öö on tal teadvuseta ning tema jaoks on valgus ja pimedus samad.
Muskuse lõhn ja küüslaugulõhn või sameti- ja nahaõmblused on tema jaoks samad.
Ta ei tuvasta sõpra ja vaenlast ning jääb täiesti ükskõikseks (elu) halva või hea värvi suhtes.
Vaikimine on lollide seltsis parim.