Sellised patused vead klammerduvad pimedate lollide külge;
Nanak: tõsta ja päästa nad, jumal! ||2||
Algusest lõpuni on Ta meie kaitsja,
ja ometi, võhiklikud ei anna oma armastust Temale.
Teda teenides saadakse üheksa aaret,
ja ometi ei seo rumalad oma meelt Temaga.
Meie Issand ja Meister on alati kohal, igavesti ja igavesti,
ja ometi usuvad vaimselt pimedad, et Ta on kaugel.
Tema teenistuses pälvib inimene au Issanda õues,
ja ometi unustab võhiklik loll Ta.
Igavesti ja igavesti teeb see inimene vigu;
Oo, Nanak, Lõpmatu Issand on meie Päästev Arm. ||3||
Ehtest loobudes on nad haaratud kestast.
Nad ütlevad lahti Tõest ja võtavad omaks vale.
See, mis kaob, on nende arvates igavene.
See, mis on immanentne, on nende arvates kaugel.
Nad võitlevad selle nimel, millest nad lõpuks lahkuma peavad.
Nad pöörduvad ära Issandast, oma Abist ja Toest, kes on alati nendega.
Nad pesevad sandlipuu pasta maha;
nagu eeslid, on nad mudasse armunud.