Salok, viies Mehl:
Selles maailma imelises metsas valitseb kaos ja segadus; kiirteedelt kostab kilju.
Ma olen sinusse armunud, mu mees, Issand; Oo Nanak, ma ületan rõõmsalt džungli. ||1||
Kui Raag Gujari jaoks on täiuslik võrdkuju, siis kõrbes isoleeritud inimese oma, kellel on käed krussis ja vett hoiab. Kuid alles siis, kui vesi hakkab aeglaselt läbi nende ühendatud käte imbuma, hakkab inimene mõistma vee tegelikku väärtust ja tähtsust. Samamoodi juhib Raag Gujari kuulajat teadvustama ja teadvustama mööduvat aega ning seeläbi väärtustama aja enda väärtuslikku olemust. Ilmutus toob kuulaja teadlikkuse ja tunnistamiseni omaenda surmast ja surelikkusest, pannes nad kasutama oma järelejäänud "eluaega" targemalt.