Guru armu läbi häälestatakse inimene Issanda armastusele.
Ambrosiaalset nektarit juues joobub ta Tõest.
Guru üle mõtiskledes kustutatakse sisemine tuli.
Ambrosiaalset nektarit juues jääb hing rahule.
Kummardades tõelist Issandat kummardades, ületab Gurmukh üle elujõe.
Oo Nanak, pärast sügavat mõtisklemist saadi sellest aru. ||63||
"Kus see mõistuse-elevant elab? Kus elab hingeõhk?
Kus peaks Shabad elama, et mõistuse rännakud lõppeksid?"
Kui Issand õnnistab kedagi oma armupilguga, juhatab ta ta tõelise guru juurde. Siis elab see meel omaenda kodus.
Kui inimene tarbib oma egoismi, muutub ta laitmatuks ja tema rändav meel on vaoshoitud.
"Kuidas saab teoks juur, kõige allikas? Kuidas saab hing iseennast tunda? Kuidas pääseb päike kuu majja?"
Gurmukh kõrvaldab egoismi seestpoolt; siis, oo Nanak, siseneb päike loomulikult Kuu kodu. ||64||
Kui mõistus muutub püsivaks ja stabiilseks, jääb see südamesse ja siis mõistab Gurmukh kõige juurt, allikat.
Hingamine istub naba kodus; Gurmukh otsib ja leiab tegelikkuse olemuse.
See Shabad tungib sügavale enda kodusse mina tuuma; selle Shabadi valgus läbib kolme maailma.
Nälg Tõelise Issanda järele neelab su valu ja Tõelise Issanda kaudu saad sa rahule.
Gurmukh teab Bani löömata helivoolu; kui harvad on need, kes mõistavad.
Nanak ütleb, et see, kes räägib tõtt, on värvitud tõe värviga, mis ei kao kunagi. ||65||
"Kui seda südant ja keha ei eksisteerinud, kus asus mõistus?
Kui nabalootose tuge polnud, siis millises kodus hingus elas?